Melatoniin unehäirete ravis - UNENÄGUDE SELETAJA

Magame kolmandiku oma elust, kuidas seda võimalikult meeldivalt teha?

UNENÄOD ALGUSTÄHE JÄRGI

A B E G H I J K L M N O P R S T U V Õ Ä Ö Ü

Melatoniin unehäirete ravis

Jaga

Sissejuhatus

Unehäirete korral on pikema perioodi vältel häiritud une kvaliteet ja/või kvantiteet. Primaarsetest unehäiretest räägime siis, kui unehäired on patsiendi ainus või peamine kaebus ja need pole orgaanilise geneesiga. Unehäired on levinud probleem terves maailmas, hõlmates 10–50% rahvastikust sõltuvalt vanusest, soost ja riigist (1). Tänapäeval peetakse unehäireid üha enam tervise riskiteguriks, mis soodustavad muu hulgas näiteks metaboolse sündroomi kujunemist (2). Unetusega tegelemiseks ja selle raviks kulub järjest rohkem ressursse.

Unehäirete leevendamiseks kirjutatakse kõige sagedamini välja bensodiasepiini ja mitte-bensodiasepiini tüüpi uinuteid, millel on aga mitmeid kõrvaltoimeid, näiteks sõltuvuse ja tolerantsuse ning anterograadsete mäluhäirete teke, motoorse võimekuse vähenemine, tasakaaluhäired jne. Seepärast on tekkinud vajadus efektiivse ja ohutu unerohu järele primaarse insomnia ravis (2).

Füsioloogiast on teada melatoniini ööpäevase rütmi reguleerimise ja une soodustamise võime, ent ka krambivastane, anksiolüütiline ja antioksüdantne toime, mis on viinud teadlasi melatoniini uurima kui potentsiaalset ravimit peamiselt tsirkadiaanrütmihäiretega ja uinumisraskustega patsientide ravis (3; 4).

Euroopa Liidu turule tuli eelmisel aastal täiesti uut tüüpi uinuti – pikatoimeline melatoniin. Ka varem on maailmas ja Eestis melatoniini kasutatud, kuid see on olnud kas lühitoimeline ravim või toidulisandite kategoorias. Kas tegemist on paljutõotava ja efektiivse ravimiga, näitab aeg. Osaliselt võib paralleele küll tõmmata ka varasematest uuringutest lühitoimelise melatoniiniga. Kahjuks pole nende uuringute metoodika omavahel võrreldav, mistõttu ka nende põhjal tehtud metaanalüüside tulemused on vastukäivad.

Artikkel on ajendatud küsimusest, kas eksogeenne melatoniin võiks olla alternatiiviks traditsioonilistele uinutitele, ning kui jah, siis kas saab esile tuua patsientide rühmi, kelle puhul ravim toimib efektiivsemalt. Enne eksogeense melatoniini juurde asumist peatume aga endogeense melatoniini tähtsusel une füsioloogia kujundamises ning unetuse epidemioloogial ja klassifi katsioonil.

Une füsioloogia ning melatoniini roll selles

Unetsükkel koosneb pindmisest unest, süvaunest (mitte-REM I–IV) ja unenägude unest (REM). Õhtu poole on ülekaalus süvauni, mis on vajalik organismi füüsiliseks taastumiseks, hommiku poole aga unenägude uni, mis taastab vaimset tasakaalu. Suguhormoonid aktiveerivad käbinääret tootma melatoniini. Süvaune ajal suureneb testosterooni ja kasvuhormooni sisaldus. Hüpofüüsi hormoonid omakorda pärsivad süvaune ajal neerupealisekoore hormoone. Oluline on eelkõige täisväärtusliku une aeg, mil süvaund ja unenägude und on kumbagi umbes 20% (5; 6).

Peamised füsioloogilised protsessid (une-ärkveloleku rütm, kehatemperatuur, hormoonide produktsioon, südame löögisagedus, vererõhk jm) alluvad tsirkadiaantsüklile, mis inimesel on veidi pikem kui 24 tundi.

Endogeenne melatoniin on rasvlahustuv neurohormoon, mille rütmilist sekretsiooni käbinäärmest reguleerib nucleus suprachiasmaticus. Nimelt kantakse valgusretseptorite vahendusel närviimpulss reetinalt eesmisse hüpotalamusse ja nucleus suprachiasmaticus’esse mööda retinohüpotalaamilist trakti. Nucleus suprachiasmaticus’t ja käbinääret ühendavad tagasisidemehhanismidega multisünaptilised teed. Käbinäärmes vahendab melatoniini sünteesi norepinefriini vabanemine. Melatoniini vabanemine on peamiselt mõjutatud valguse ja pimeduse vaheldumisest: al- gab pimeduse saabudes, kulmineerub uneperioodi keskel kella 2 ja 4 vahel ning langeb öö teises pooles.

Melatoniini toime on vahendatud G-valkudega seotud retseptorite MT1, MT2 ja ka MT3 kaudu. MT1 ja MT2 asuvad peamiselt nucleus suprachiasmaticus’es ning neil on spetsiifiline roll une reguleerimises. MT3 asub aga lisaks perifeersetes rakkudes, kus tal on täita teised ülesanded (silmasisese rõhu ja põletikuprotsesside reguleerimine väikestes veresoontes) (4).

Unetus – epidemioloogia ja klassifikatsioon

Eesti Terviseuuringu andmetel oli 26%-l uuritutest vähemalt üks unetuse sümptom sageli või pidevalt. Naistel esines unetust ligi 1,7 korda sagedamini. Samas on ilmnenud, et terved vanemaealised magavad niisama hästi kui noored. Üldiselt on teada, et vanusega unehäired sagenevad ning hinnanguliselt kannatab insomnia all 1/3 üle 65aastastest. Unetus võib põhjustada depressiooni ja erinevaid kehalisi haigusi. Teisest küljest võib unetus olla tingitud ka vaimsetest või kehalistest haigustest. Enamasti ongi unetus sekundaarne,s.o kaasneb mõne häirega,või tuleneb elustiilist, st inimene on selle ise tekitanud (7).

Unetuse diagnoosimisel on eelkõige oluline inimese enda hinnang une kvaliteedile ja päevane toimetulek. Sageli ei korreleeru subjektiivne arusaam polüsomnograafi lise uuringu tulemusega (7). Kasutusel on Epworthi skaala, kus patsient saab kaheksale küsimusele vastates hinnata oma väsimust ning päevase unisuse taset (2).

Unehäirete klassifi katsioonis on levinud kolm peamist süsteemi: RHK-X, DSM-IV (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders) ja ICSD (International Classifi cation of Sleep Disorders). Rahvusvaheline unehäirete klassifi katsioon 2005 on kõige detailsem. See on esitatud ka LegeArtise 2006. aasta novembri lisaväljaandes. Kuna meil saadava pikatoimelise melatoniini uuringutesse on kaasatud patsiendid primaarse insomniaga DSM-IV järgi, siis esitame kokkuvõtte primaarse insomnia diagnostilistest kriteeriumidest.

Primaarne insomnia on unehäire, mis pole tingitud meditsiinilistest, psühhiaatrilistest ega keskkonnateguritest. Peamine sümptom on uinumisraskus või mittekosutav uni vähemalt ühe kuu vältel. Unehäire põhjustab kliiniliselt olulist distressi või toimetulekuraskust. Unehäire ei teki üksnes narkolepsia, hingamishäirete, tsirkadiaanrütmi unehäirete või parasomnia ajal. Unehäire ei teki ka ainult teiste psüühikahäirete ajal (nt meeleoluhäired, deliirium) ega ole põhjustatud otseselt psüühikat mõjutavatest ainetest (ravimid, uimastite kuritarvitamine) ega muust haigusest. Primaarsed unehäired on:

1) düssomniad: primaarne insomnia, primaarne hüpersomnia, narkolepsia, hingamisega seotud unehäired, tsirkadiaanrütmi unehäired ja teisiti täpsustamata düssomniad;

2) parasomniad: uneärevus, unepaanika, uneskäimine ja teisiti täpsustamata parasomniad (8).

RHK-Xis vastavad primaarsetele unehäiretele mitteorgaanilised unehäired (F51). Juhime tähelepanu sellele, et RHKs on narkolepsia ja hingamisega seotud unehäired (uneapnoe) kodeeritud orgaaniliste unehäirete alla (G47).

Eksogeenne melatoniin– farmakoloogia

Eksogeense melatoniinina on ramelteon USAs 2005. aastast omas klassis esimene insomnia ravim. Sellele tõi lisa pikatoimeline melatoniin ELis 2007. aastal. Need ravimid on selektiivsed MT1/MT2 retseptorite agonistid (4). Nad ei seostu GABA-A retseptoritega, millele omistatakse anksiolüütilisi, müorelakseerivaid ja amnestilisi toimeid (9). Ramelteon imendub kiiresti ning saavutab maksimaalse plasmakontsentratsiooni 1 tunniga, keskmine poolväärtusaeg on 0,8–2,6 tundi. Pikatoimelise melatoniini maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub täiskõhu korral 3 tunniga, vabanemine kestab 8–10 tundi ning elimineerumine metaboliitidena neerude kaudu 12 tunni jooksul. Biotransformatsioon toimub maksas ja on seotud tsütokroom P450 isoensüümidega CYP1A1 ja CYP1A2, mistõttu tuleb arvestada koostoimete tekkimist samaaegse kasutamise korral näiteks fl uvoksamiini, östrogeenide, kinoloonide, rifampitsiini ja karbamasepiiniga. Koos alkoholiga melatoniini toime väheneb ning teiste uinutite samaaegse kasutamise korral toime suureneb (8).

Metaanalüüsid lühitoimelise melatoniiniga

Eksogeenselt manustatavat melatoniini on uuritud selle ööpäeva rütmi reguleeriva ja hüpnootilise toime poolest, et kasutada seda võimalikus ravis tsirkadiaanrütmi unehäirete ja insomnia korral. Kliinilistes uuringutes on kasutatud doose 0,1–10 mg 30 minutit kuni 2 tundi enne magamaminekut.

Mitmed metaanalüüsid ja süsteemsed ülevaated on hinnanud melatoniini efektiivsust ning ohutust primaarsete unehäirete ravis. Kliinilist efektiivust on hinnatud järgmiste parameetrite põhjal: uinumise latentsiaeg (aeg, mis on kulunud voodisse heitmisest ehk tulede kustutamisest kuni magama jäämiseni), une efektiivsus (suhe voodis veedetud aja ning magamise vahel), järgmise päeva teovõime ja erksus.

Ühes metaanalüüsis, mis hõlmas 139 publitseeritud uurimust, on järeldatud, et melatoniin ei ole efektiivne enamiku primaarsete unehäirete ravis, kuigi leidub mõningast tõestust, et melatoniin on tõhus teatud hilinenud unefaasi sündroomide lühiajalises ravis. Samuti on järeldatud, et melatonin pole efektiivne enamiku sekundaarsete unehäirete lühiajalises ravis ega unehäirete ravis, mis on tingitud tsirkadiaanrütmihäiretest (vahetustega töö, ajavööndite vahetus). Hoolimata sellest on näidatud, et melatoniin on ohutu lühiajalise tarbimise korral (4).

Une latentsi vähendamist hilinenud unefaasi sündroomi korral näitas ka üks hilisem metaanalüüs, mis hõlmas 14 randomiseeritud kontrolluuringut (n = 279) (4; 10).

Teises metaanalüüsis, mis hõlmas 17 publitseeritud uuringut (n = 284), kuhu oli haaratud heterogeenne populatsioon tervetest vabatahtlikest ja erinevate psühhiaatriliste haigustega patsientidest, on järeldatud, et melatonin on tõhus, sest lisaks une latentsi vähendamisele paranes ka une efektiivsus.

Kuigi tõsiseid kõrvaltoimeid pole täheldatud, pole neid ka pikaajalisel tarvitamisel uuritud. Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on lühiajalise kasutamise korral (3 kuud ja vähem) olnud võrreldavad platseeboga: peavalu, pearinglus, iiveldus, uimasus. Sama võib öelda pikatoimelise preparaadi kohta. Suured melatoniiniannused võivad põhjustada rohkem kõrvaltoimeid ning suurte dooside pikaajaline pruukimine võib viia ovulatsiooni pärssimiseni LH vähendamise läbi. Samal ajal on huvitav fakt, et ramelteon pole põhjustanud isegi kahekümnekordsetes soovitatud doosides sõltuvust ega käitumishäireid uuringus 14 patsiendiga, kelle anamneesis oli teada rahustite kuritarvitamine (4).

Hoolimata ulatuslikest uuringutest on kliinilised tulemused olnud vasturääkivad. See võib olla tingitud eksogeense melatoniini füüsikaliste, bioloogiliste ja farmakokineetiliste omaduste erinevusest: lühike poolväärtusaeg, aktiivne esmane metabolism ning seostumine mitmete melatoniini retseptoritega. Uuringuis on rakendanud ka erinevat metoodikat, mis puudutab melatoniini manustamise ajastatust, sagedust ja annust. Samuti on erinenud uuringutesse kaasamise ja unetuse hindamise kriteeriumid (4).

Melatoniin erinevates fookusrühmades

Melatoniin ning lapsed autismi ja aktiivsus-tähelepanuhäiretega

Eraldi on uuritud eksogeense melatoniini mõju unele, käitumisele, kognitiivsetele võimetele ja elukvaliteedile 6–12aastastel (n = 105), kel oli diagnoositud tähelepanudefi tsiidi ja hüperaktiivsuse häire ning krooniline insomnia. Lapsed ei tarvitanud muid ravimeid. Tegemist oli randomiseeritud topeltpimeda platseebouuringuga, kus 4 nädala jooksul manustati vastavalt kehakaalule 3–6 mg melatoniini või platseebot. Tulemused: uinumine kiirenes 27 ± 48 minuti võrra melatoniiniga ning hilines 11 ± 37 minuti võrra platseeboga (p < 0.0001). Kogu uneaeg pikenes melatoniiniga 20 ± 62 minutit ja vähenes platseeboga 14 ± 51 minutit (p = 0.01). Ei ilmnenud olulist mõju käitumisele, kognitsioonile, elukvaliteedile ega tekkinud ka kõrvaltoimeid (11). Teise uuringu andmete põhjal, kuhu oli kaasatud 107 autismi diagnoosiga 2–18aastast, kellest enamik tarvitas ka psühhotroopseid ravimeid, on järeldatud, et autistlikud lapsed taluvad melatoniini hästi ja see on neile ohutu. Annus varieerus 0,75–6 mg. Kliinilist vastust melatoniinile arvestati vanemate hinnangu põhjal ning jagati järgnevatesse kategooriatesse: 1) uni pole enam häirunud (27 last ehk 25%); 2) paranenud uni, aga jätkuv vanemate mure selle pärast (64 last ehk 60%);3) uni on jätkuvalt peamine mure (14 last ehk 13%);4) halvenenud uni (1 laps ehk 1%). Ühe lapse puhul polnud kindlat vastust.Kolmel lapsel tekkisid mõõdukad kõrvaltoimed, nagu hommikune unisus ja enurees. Samas ei täheldatud epilepsia diagnoosi korral krampide sagenemist ega ka esmakordsete epileptiliste hoogude teket (12).Melatoniin ja dementsusSelgitamaks melatoniini toimet dementsetel, tehti metaanalüüs, mille põhjal selgus, et kognitiivsed võimed ei paranenud, küll paranesid aga oluliselt teatud käitumismustrid ja afektiivsed sümptomid pikatoimelise melatoniini annusega 2,5 mg päevas, aga mitte annusega 10 mg päevas (13).Melatoniin ja vaimsed puudedMelatoniini toimet on uuritud ka kroonilise insomnia (kestusega üle 1 aasta) ravis vaimsete puuetega inimestel randomiseeritud topeltpimedas platseebouuringus 51 patsiendiga. Melatoniini manustati 4 nädalat ning tulemused saadi hooldajailt. Keskmine uinumisaeg vähenes 34 minuti võrra, une kestus pikenes 48 minuti võrra (14).Melatoniin ja pimedadTäielikult pimedatel on tsirkadiaanrütm häiritud, mis toob kaasa eluaegsed unehäired, päevase unisuse ning sooritusvõime vähenemise. Nende puhul on andnud melatoniini kasutamine hea tulemuse (15).KokkuvõteUnehäired on üha sagenev probleem, mis vajab kindlasti õigeaegset sekkumist, seda enam, et unehäired kipuvad korduma ning kergesti võib tekkida suletud ring tingituna hirmust unetuse ja selle tagajärgede pärast. Enne ravimist tuleb aga täpselt selgitada häire tekkemehhanismi, sest unehäired ei ole kõik lihtsalt unehäired. Tihti piisab mittemedikamentoossetest võtetest ja unehügieeni, ent ka kogu päevarežiimi korrigeerimisest. Ise küsimus on, kas ravimite ordineerimise kõrval pöörame sellele ikka piisavalt tähelepanu. Kui ravimid ometi vajalikuks osutuvad, siis mida suurem on valik, seda parem. Teada on, et unehäirete korral on melatoniini öine plasmakontsentratsioon langenud võrreldes normaalse unega, mistõttu on loodetud, et ravi eksogeense melatoniiniga võiks leevendada unetuse sümptomeid. Selles vallas on viimastel aastatel tehtud mitmeid uuringuid lühitoimelise melatoniiniga, kuid kahjuks on tulemused olnud vastukäivad. Sellegi poolest võib järeldada, et melatoniini on efektiivselt kasutatud tähelepanudefi tsiidiga hüperaktiivsetel ja autistlikel lastel ning tsirkadiaanrütmi unehäirete korral täiskasvanutel. Lootust annavad kliiniliste uuringute tulemused pikatoimelise melatoniiniga, mis on näidanud ravimi efekti primaarse insomniaga eakatel unelatentsi lühendamisel, unekvaliteedi parandamisel ja ka ohutust. Samuti pole tal klassikalistele uinutitele ja rahustitele iseloomulikke kõrvaltoimeid ega sõltuvuse tekke ohtu. Need on alles esialgsed tulemused. Omaette küsimus kõigi nende uuringute puhul on, kas statistiliselt oluline erinevus võrreldes platseeboga on oluline ka kliiniliselt. Loodetavasti ei jää ponnistused melatoniiniga viimaseks ning unehäirete ravimite nimekiri täieneb veelgi. Õnneks ongi teadlaste huviorbiidis juba agomelatiin, LY 156735 ja VEC-162 jt. Prekliinilised uuringud käivad. Jääme põnevusega ootama tulemusi.Allikas:http://www.med24.ee/eesti/perearst/article_id-5173
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...


Unehäired

Unehäirete klassifikatsioonid:
•unehäirete klassifikatsioon RHK-10-s
•unehäirete klassifikatsioon DSM-IV-s

Olulisemad sündroomid ja häired
•insomnia
•hüpersomnia
•une-ärkveloleku rütmihäired
◦hilinendud une sündroom
◦varajase une sündroom
◦ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel
•parasomniad (uneskäimine, unepaanika, uneärevus)
•uneapnoe sündroom
•narkolepsia ja katapleksia
•öine müokloonus
•muud häired




Unehäirete klassifikatsioon RHK-10-s

IV ptk. Närvisüsteemi haigused (G)

Unehäired (G47) [orgaanilised unehäired)
Orgaaniline insomnia (G47.1).
Orgaaniline hüpersomnia (G47.1).
Orgaaniline une-ärkveloleku tsükli häire (G47.2):
- hilinenud une sündroom, varajase une sündroom, ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel
Uneapnoe (G47.3):tsentraalne, obstruktiivne.
Narkolepsia ja katalepsia (G47.4).
Muud unehäired:Kleine'i-Levini sündroom.

V ptk. Psüühika- ja käitumishäired (F)

Mitteorgaanilised unehäired (F51) (mitteorgaaniline = psühhogeenne)

Düssomniad:
- mitteorgaaniline insomnia (F51.0)
- mitteorgaaniline hüpersomnia (F51.1)
- mitteorgaaniline une-ärkveloleku rütmi häire (F51.2)
Parasomniad:
- somnambulism (F51.3)
- unepaanika e. pavor nocturnus (F51.4)
- uneärevus (F51.5)
Muud täpsustatud mitteorgaanilised unehäired (F51.8)




Unehäirete klassifikatsioon DSM-IV-s


Primaarsed unehäired


Düssomniad
•Primaarne insomnia
•Primaarne hüpersomnia
•Narkolepsia
•Hingamisega seotud unehäired
•Tsirkaadse rütmiga seotud unehäired
•Teisiti täpsustamata unehäired


Parasomniad
•Uneärevus (nightmare disorder)
•Unepaanika (sleep terror disorder)
•Uneskäimine (somnambulism) (sleepwalking disorder)
•Teisti täpsustamata unehäired


Muude psüühikahäiretega seotud unehäired
•Muude psüühikahäiretega seotud insomnia
•Mudde psüühikahäiretega seotud hüpersomnia

Muud unehäired


Kehaliste haigustega seotud unehäired
•insomnia
•hüpersomnia
•parasomnia
•segatüüpi





Insomnia

Insomnia on sündroom, millele on iseloomulik ebarahuldava kvantiteedi ja/või kvaliteediga uni märkimisväärse perioodi vältel.

Insomnia korral on peamisteks kaebusteks:
1) uinumisraskused;
2) katkendlik uni (une säilitamisraskused);
3) liigvarajane ärkamine hommikul.

Insomnia diagnoosimisel ei saa alati lähtuda une tegeliku kõrvalekalde astmest, kuna esinevad olulised individuaalsed erinevused unevajaduses.




Insomnia levik

Erinevatel põhjustel tekkivat insomniat võib lugeda üheks kõige sagedasemaks inimesel esinevaks tervisehäireks. Sageli või pidevalt uinuteid kasutavaid isikuid on 3-8%; uinutite kasutamise prevalents tõuseb vanusega ning on kõrgeim vanemaealistel naistel (Partinen,1883). Populatsiooni uuringutes on insomnia prevalents enamasti üle 15%.
Prevalents on suurem arstiabi esmatasandi patsientide hulgas ning teatud haigusi põdevate patsientide hulgas (nt. obstruktiivsed kopsuhaigused - prevalents üle 30-40%).

Insomnia ilmneb tüüpiliselt tugeva püsiva stressi perioodil ning tundub olevat sagedasem naistel, vanemaealistel, psühholoogiliselt nõrgestatud isikutel ja sotsiaal-majanduslikult ebasoodsates tingimustes elavatel isikutel.

Insomnia on sagedane sümptom depressioonide korral: depressiivsetel on insomniat 2 korda sagedamini kui mittedepressiivsetel.




Insomnia sagedasemad põhjused
•Somaatilised
◦infektsioossed haigused
◦kasvajad
◦vaskulaarsed haigused
◦südamehaigused
◦endokriinsüsteemi haigused
◦kõik valusid põhjustavad haigused
◦kehatemperatuuri tõusu põhjustavad haigused
◦muud düskomforditunnet põhjustavad haigused
◦sage urineerimine (diureetikumid, muud põhjused)
◦kroonilised obstruktiivsed kopsuhaigused
◦muud hüpoksia põhjused
•Füsioloogilised
◦jet lag (siirdumine teise ajavööndisse) (sekundaarne insomnia)
◦muutuva ajagraafikuga tööiseloom (sekundaarne insomnia)
•Psühholoogilised (primaarne insomnia)
◦stress
◦raske (tähendusega) haigus
◦olulise tähendusega muutused inimese elus
•Psühhiaatrilised
◦alkoholi kuritarvitamine, alkoholsõltuvus
◦ärevusega kulgevad häired
◦generaliseerunud ärevushäire
◦paanikahäire
◦kohanemishäire
◦depressioon
•Ravimid, ained
◦alkohol
◦nikotiin
◦kofeiin
◦KNS pidurdavad ained
◦KNS stimuleerivad ained
◦MAO inhibiitorid
◦vähivastased preparaadid
◦vererõhku alandavad ravimid
◦steroidid
◦teofülliin
◦türeoid-preparaadid





Mitteorgaanilise insomnia diagnostilised juhised (RHK-10)

(a) kaebused unehäirete üle, mis väljenduvad kas uinumisraskustes, katkendlikus unes või une halvas kvaliteedis;

(b) unehäired ilmnevad vähemalt kolm korda nädalas vähemalt 1 kuu jooksul;

(c) isik on unepuudusest häiritud ning ülemääraselt mures unetuse päevaste ja öiste tagajärgede pärast;

(d) une ebarahuldav kvantiteet ja/või kvaliteet kas põhjustab märgatava distressi või häirib isiku sotsiaalset ja professionaalset tegevust.

Tavaliselt esitavad patsiendid rohkem kui ühe nendest kaebustest.

Mitteorgaaniline insomnia on selles osas lähedane kohanemishäirele, kuid siin on esikohal ja juhtivateks kaebusteks unepuudus ja sellega liituvad probleemid.

Kui insomniat kogetakse korduvalt, võib see põhjustada hirmu unetuse ja selle tagajärgede ees. Moodustub suletud ring, mis võib läbi põimuda patsiendi muude probleemidega.
Uneaja saabumisel tunnevad insomniaga isikud pinget ja ärevust, on mures või masendunud, peas pöörlevad mitmesugused häirivad mõtted. Sageli halva unega seotud häirivatest mõtetest, isiklikest probleemidest, oma tervisest ja vahel isegi surmakartusest. Hommikul tunnevad nad end nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt väsinuna ja päevasele ajale on iseloomulik alanenud meeleolu, üleliigne muretsemine, pingetunne, ärrituvus ülemäärane tegelemine oma probleemidega.

Ülemäärase ärevuse leevendamiseks hakatakse kasutama ravimeid või alkoholi.

DSM-IV-s on mitteorgaanilise insomnia vasteks primaarne insomnia.

REM-une korduv katkemine on harva esinev primaarne insomnia, mille tekkepõhjused ei ole täpselt teada. See häire seostub ebameeldivate unenägudega ning tingitud vältimisreaktsiooni tekkega, mille tulemusena KNS reageerib uneperioodi (REM-une) algusele ärkamisega.
Ebameeldivad unenäod võivad olla tingitud psühholoogilistest probleemidest.

Atüüpiline polüsomnograafiline leid on seisund, mille korral uni on sagedaste lühiajaliste katkestustega, unestruktuur märkimisväärsete kõrvalekalletega ning ei taga piisavat taastumist. Enamasti kirjeldavad patsiendid und kui pindmist ja halba ning esineb väljamagamatuse tunne. Une üldine kestus muutusteta, ei ole kaebusi uinumisraskuste, öiste ülesärkamiste ja liigvarajase ärkamise üle ei ole.

Diferentsiaaldiagnoos:

Mitteorgaanilise insomnia diagnoosi välistavaks on unehäire seotus orgaanilise närvisüsteemi kahjustuse, psühhoaktiivsete ainete kasutamise või psüühikahäirega. Lisaks psühhoaktiivstele ainetele võib insomnia ilmneda ka mitmete ravimite kasutamisel.
•ajukahjustused (orgaanilised psüühikahäired)
•ebameeldivad vaevused kehaliste haiguste korral (nt. õhupuudus, stenokardia, valud, düskomfort) võivad olla ka primaarset insomniat vallandavateks teguriteks)
•psühhoaktiivsed ained
◦intoksikatsioon (stimulaatorid, alkohol)
◦võõrutusseisund (rahustid, uinutid, alkohol, ...)
•ravimid
•psühhootilised häired
•meeleoluhäired
◦mania
◦depressioon
•ärevushäired
kõigi psüühikahäirete korral, kus olulisel kohal on ärevuse sümptomid, kaasub insomnia.
◦paanikahäire
◦generaliseerunud ärevushäire
◦segatüüpi ärevushäired
◦äge stressreaktsioon
◦posttraumaatiline stresshäire
Selle häire spetsiifiliseks fenomeniks on varem läbielatud stressoorse sündmuse pidev kordumine hirmutavate unenägudena koos ärkamisega.
◦kohanemishäired
•somatoformsed häired
◦somatisatsioonihäire
◦püsiv somatoformne valu
•isiksushäired
•muud unehäired korral sekundaarse insomniaga
◦une-ärkveloleku tsükli häired
◦hilinenud une sündroom (juhul, kui ollakse sunnitud püsivalt ärkama teistele inimestele tavalisel ajal, tekib oluline unedefitsiit)
◦uneärevus
◦somnambulism, pavor nocturnus
◦uneapnoesündroom
◦rahutute jalgade sündroom

Insomnia võib olla väga erinevate faktorite koostoime tulemus, mida tuleb arvestada selle häire diagnoosimisel ja ravi käigus.

Primaarse (mitteorgaanilise) insomnia ravi

Esmane on unehügieeni reeglite järgimine: ebasoodsate harjumuste korrigeerimine.

Psühhoteraapia: emotsionaalsete probleemide lahendamine, ülemäärase stressi leevendamine.
•kognitiivne teraapia: ülemäärase stressi aluseks olevate ebaõigete hoiakute korrigeerimine
•käitumisteraapia: relaksatsiooni tehnikate õpetamine.

Uinutite lühiajaline kasutamine.
•barbituraadid: vältida barbituraatide kasutamist kuna sõltuvuse tekkeoht oluliselt suurem kui bensodiasepiinidel;
•bensodiasepiinid:
◦mida väiksem annus ja lühem kasutusperiood, seda kasulikum;
◦pikaajalisel kasutamisel bensodiasepiinid vähendavad sügavat und (3-4. unestaadium);
◦pikaajalisel kasutamisel võimalik võõrutusseisundi teke.
•sedatiivse toimega antidepressandid väikestes annustes, eriti kroonilise insomnia korral (amitriptüliin, mianseriin, maprotiliin, doksepiin)

Mida insomnia all kannatavad inimesed peaksid teadma
•Unetus on normaalne reaktsioon elumuutustele.
•Kroonilist unehäiret võib sageli käsitleda kui halbade harjumuste tagajärge, millest on sama raske vabaneda kui muudestki ebasoovitavatest harjumustest.
•Unetus ei ole märk inimese nõrkusest või sellest, et ta oleks teistest halvem. Sagedamini peegeldab see inimese tundelisust ja edasipürgivust.
•Keegi ei suuda olla iga päev kõige paremas vormis.
Ka ebapiisava une järgselt püsib inimese üldine tegutsemisvõime, ehkki mitte tipptasemel.
•Aeg, mis kulub unetul ööl, on inimese enda aeg. Seda ei peaks kasutama selleks, et muretseda tööasjade pärast. Seda võib kasutada selleks, et mõelda oma asjade üle (või lugemine, muusika kuulamine), milleks päeval puudub võimalus. Võib tegelda kõigega, mis rahuldust pakub. Keegi ei saa esitada inimesele nõudmisi tema ööaja suhtes. Enesetunne päeval on seda parem, mida meeldivamalt on õnnestunud kasutada öist ärkveloleku aega. Mida meeldivamalt õnnestub seda aega kasutada, seda kergemini uinutakse.




Unehügieen

1) Mine voodisse, kui oled unine.
2) Tõuse voodist igal hommikul ühel ja samal ajal, samuti nädalalõppudel. Kui soovid ärgata hiljem, siis ära maga kauem kui 1 tund.
3) Väldi magamist päeval.
Nende 3 tingimuse täitmine teeb unerütmi regulaarseks ning te muutute uniseks teatud kindlal ajal.
4) Väldi alkoholi kasutamist 2 tundi enne magama minekut.
5) Väldi kohvi joomist peale kella nelja või 6 tundi enne magama minekut. Tee endale selgeks millised ravimid, toidud ja joogid sisaldavad kofeiini või muid stimuleeriva toimega aineid.
6) Väldi suitsetamist mõned tunnid enne magamist.
7) Liigu regulaarselt õhtul, kuid väldi ülemäärast füüsilist pingutust.
8) Tee magamistuba võimalikult soodsaks uinumiseks ja une säilimiseks (vaikus, temperatuur, valgustus).
9) Tegele millegi rahustavaga enne magama minemist, lõõgastu.
10) Väldi ülemäärast söömist ja joomist enne magama heitmist. Ära söö ärgates öösel (see võib muutuda harjumuseks).




Üldised juhised kiiremaks uinumiseks

1) Järgi unehügieeni reegleid.
2) Ära kasuta magamistuba ja voodit muuks tegevuseks kui magamine. Ära vaata televiisorit, ära loe, tülitse ega ka söö voodis. ...
3) Arenda välja teatud kindel rutiin enne voodisse minekut ja une saabumist (nt. õhtu-uudised, kerge söömine, pesemine vms.).
4) Pea sellest kinni samas järjestuses.
5) Võta meelepärane magamajäämise asend, kasuta lemmikpatja, -tekki jne.
6) Kui oled voodis, siis eesmärgiks on jääda magama 10 minuti vältel. Tõuse voodist, kui pole uinunud selle aja vältel ning mine teise tuppa. Tegele millegi rahustavaga ning kui tunned, et oled jäänud uniseks mine uuesti voodisse.
7) Kui ikka veel ei uinu, siis korda eelnevat nii mitu korda kui vajalik. Toimi samal viisil, kui ärkad öösel ning ei suuda uinuda 10 min vältel.




Hüpersomnia

Hüpersomnia on ülemäärase päevase unisusega ja unehoogudega või pikenenud virgumisperioodiga seisund (ei tule arvesse ebapiisava une korral).

Sagedasemad hüpersomnia põhjused on orgaaniline ajukahjustus ja psüühikahäired nagu bipolaarse meeleoluhäire depressioonifaas; depressiooniepisood, korduv depressioon ja kohanemishäire (ülemäärase stressi tõttu suureneb kompensatoorselt unevajadus).

Kui seisund ei vasta ühegi muu psüühikahäire kriteeriumile (kuigi üksikud sümptomid/tunnused on sageli olemas), siis on diagnoosiks mitteorgaaniline hüpersomnia (F51.1).




Mitteorgaanilise hüpersomnia diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:


(a) patsiendil on ülemäärane päevane unisus või unehood, mis ei ole tingitud ebapiisavast öisest unest, või tunduvalt pikenenud virgumisperiood;

(b) unehäire esineb iga päev vähemalt 1 kuu või lühema
kestusega perioodidena ja põhjustab kas märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid;

(c) narkolepsia (katapleksia, uneparalüüs, hüpnagoogsed hallutsinatsioonid) või uneapnoe (öised hingamispeetused, tüüpiline intermiteeruv norskamine) sümptomite puudumine;

(d) igasuguse muu neuroloogilise või haigusliku seisundi puudumine, mille sümptomiks somnolentsus võiks olla.

Kui hüpersomnia on mõne psüühikahäire (nt depressioon) ainsaks sümptomiks, tuleb diagnoosida põhihäiret.

Kui seisund ei vasta mõne muu psüühikahäire kriteeriumidele, jääb hüpersomnia ainsaks diagnoosiks.

Mitteorgaanilise hüpersomnia diferentsiaaldiagnoos

Oluline on hüpersomnia eristamine järgnevatest seisunditest:

Narkolepsia (G47.4).
Hüpersomnia korral on vastupidi päevaseid unehooge vähem,
need on pikema kestusega ja patsient suudab neid tavaliselt vältida;
öine uni on tavaliselt pikenenud ning ärkamisel on täielikult virgeks
saamisega suuri raskusi. REM-latents ei ole lühenenud.

Uneapnoe. Enamusel uneapnoe-haigetest ülemäärane päevane unisus
on seotud rahutu ja katkendliku unega (seega tegelikult sekundaarne insomnia)
ning peale selle võib enamasti esineda:

•öiseid hingamispeetusi,
•tüüpiline intermiteeruv norskamine,
•ülekaalulisus,
•hüpertoonia,
•impotents,
•kognitiivne kahjustus,
•rahutu magamine,
•ülemäärane motoorne aktiivsus ja profuusne higistamine,
•hommikused peavalud ja koordinatsioonihäired.
•uneapnoe võib viia isiksuse muutustele, võimalik on dementsus ja tõsised somaatilised komplikatsioonid.

Kui on tõsine uneapnoe kahtlus, tuleks uurida und laboratoorsetes
tingimustes (polüsomnograafia).

Muud orgaanilised hüpersomniad

Mitteorgaanilist hüpersomniat on võimalik eristada kindlate orgaaniliste faktorite põhjustatud hüpersomniast vastava põhjuse identifitseerimisega kliiniliste avalduste ja sobivate laboratoorsete uuringute abil:

•entsefaliit,
•meningiit,
•ajutrauma
•muu neuroloogiline haigus,
•ainevahetushäired,
•toksilised seisundid,
•endokriinsüsteemi häired,
•kiiritusjärgne sündroom




Une-ärkveloleku rütmihäired




Definitsioon: une-ärkveloleku rütmihäiret defineeritakse kui sünkroonsuse puudumist individuaalse une-ärkvelolekutsükli ja keskkonnatingimustest sõltuvalt soovitud une-ärkvelolekutsükli vahel, mille tagajärjeks on hüpersomnia või insomnia.

Etioloogia

Une-ärkveloleku rütmihäire võib olla 1) psühhogeenne, 2) orgaaniline (konstitutsionaalne eripära); 3) mõlema faktori koostoime

Desorganiseeritud unega ja muutliku une- ning ärkamisajaga isikutel võib sageli täheldada muid psüühikahäireid, nagu isiksushäired ja meeleoluhäired.

Faasinihke põhjuseks soovitud une-ärkvelolekurütmis võib olla:

1) bioloogilise kella sisemine väärtalitlus: hilinenud une sündroom, varajase une sündroom ja ebaregulaarne une-ärkveloleku tsükkel.

2) bioloogilist kella juhtivate ajasignaalide ebanormaalne töötlemine (viimane võib tegelikult olla seoses emotsionaalse ja/või kognitiivse häirega).

Igal üksikjuhul sõltub see kliinilisest otsusest, kas pidada primaarseks psühhogeenset või orgaanilist faktorit ning vastavalt sellele diagnoosida:

•mitteorgaanilist uneärkveloleku rütmihäiret (F51.2)

· orgaanilist uneärkveloleku rütmihäiret (G47.2)





Mitteorgaaniline une-ärkveloleku rütmihäire (F51.2)

Une-ärkveloleku rütmi häire, kus psühholoogilistel teguritel on põhiline osa.

Diagnostilised juhised


(a) individuaalne une-ärkvelolekurütm pole antud ühiskonna jaoks normaalse ning tavalise rütmiga sünkroonne;

(b) seetõttu kannatab isik öösel unepuuduse ja päeval hüpersomnia all ja seda peaaegu iga päev vähemalt üks kuu või korduvalt lühemate perioodide vältel;

(c) ebarahuldava kvaliteediga, kvantiteediga ja ajaliselt ebasobiv uni põhjustab märgatavat distressi või sotsiaalse või professionaalse tegevuse häireid.


- puuduvad muud määratavad psühhiaatrilised või somaatilised põhjused, tuleks kasutada ainult seda diagnoosi.


- kui see häire domineerib kliinilises pildis, siis ei välista diagnoosi ka sellised sümptomid nagu ärevus, depressioon, hüpomania vms.

Kui muud psühhiaatrilised sümptomid on piisavalt väljendunud ja püsivad, tuleb spetsiifilist psüühikahäiret diagnoosida eraldi.




Orgaanilised une-ärkveloleku rütmihäired (G47.2)

Häire aluseks on muutused või individuaalsed eripärad une-ärkveloleku rütmi bioloogilistes regulatsiooni mehhanismides.
•"jet lag" sündroom
Isikutel, kes reisivad sageli ühest ajavööndist teise või on sageli öövahetuses tööl, on ööpäevarütmi düsregulatsioon bioloogilist laadi, kuigi mõju võib avaldada ka tugev emotsionaalne komponent, kuna enamusel juhtudest on need isikud distressis.
•muutuva ajagraafikuga töö
•hilinendud une sündroom
•varajase une sündroom
•ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm
◦pidevalt muutuva öise une saabumisega (näiteks iga päeva järel ühe tunni võrra hiljem)
◦täielikult desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm




"Jet lag" sündroom (JLS)

JLS on seotud siirdumisega ühest ajavööndist teise, mille tulemuseks on vastuolu väljakujunenud bioloogilise ööpäevarütmi ja uue väliselt peale surutud rütmi vahel.
- kohanemine uue rütmiga võib võtta aega 1-2 nädalat sõltuvalt individuaalsest kohanemisvõimest.

Inimese ööpäevane kell, mille toimimine sõltub valguse ja pimeda perioodi vaheldumisest ning ka harjumustest, tingib teatud piirangud aja suhtes, millal inimene loomulikult muutub uniseks ning suudab raskusteta uinuda. Nii päevase aktiivsuse periood, kui ka une sisemine struktuur on sõltuvuses perioodilistest muutustest organismis.

Minek ühest ajavööndist teise toob paratamatult kaasa probleeme magamajäämisel ning normaalse aktiivsuse taseme saavutamisel päeval. Tulemuseks on uinumisprobleemid ning märkimisväärne päevane unisus ja väsimus.

Kohanemist uue ajavööndiga võib kiirendada melatoniini või tema analoogide kasutamine.




Muutuva ajagraafikuga töö

Muutuva ajagraafikuga töö, mis hõlmab ka uneaega, võib olulisel määral kahjustada füsioloogilisi protsesse, mis osalevad une-ärkveloleku tsükli regulatsioonis. Tulemuseks võivad olla insomnia tüüpi unehäired.

Inimeste kohanemisvõime muutuva graafikuga tööreziimiga võib olla väga erinev.

Une-ärkveloleku tsükli häirete tekkel võib kasu olla valgusteraapiast ning melatoniini või tema analoogide kasutamisest.




Hilinenud une sündroom (HUS)

Tegemist on ilmselt inimese kaasasündinud konstitutsionaalse eripäraga.

Kui enamus inimestest uinub õhtul kella kümne ja kaheteistkümne vahel, siis antud sündroomi korral saabub uni 2-4 tundi tavalisest hiljem.

Tüüpilistel juhtudel uinuvad inimesed öösel kella 3-4 ajal. Une kestus ja struktuur ei ole muutunud, kui on võimalik magada hommikul kauem selliselt, et une kestus oleks puhkuseks piisav (7-8 tundi).

Kas hilinenud une sündroom on haiguslik seisund? Kindlasti mitte. See on inimese eripära, nii nagu muud füsioloogilised omadused. Kõige loomulikum on, kui inimene saab oma elu korraldada vastavuses temale omase une-ärkveloleku tsükliga.

Probleemid HUS korral ilmnevad siis, kui ollakse sunnitud ärkama hommikul teistele inimestele tavalisel ajal. Kui loomulik uni saabub HUS korral kell 4 ajal öösel ja ollakse püsivalt sunnitud tööle (õppima) minema hommikul kella kaheksaks, siis kujuneb välja püsiv unedefitsiit ja üldine kurnatus, mis võib soodustada nii psüühika- kui kehaliste haiguste teket.

Tõeline hilinenud une sündroom on seotud geneetiliste teguritega, kuid ööpäevase bioloogilise kella muutused võivad osadel juhtudel olla seotud psühhogeensete teguritega. Viimasel juhul ei ole sündroom nii püsiva iseloomuga ning ilmneb inimesele keerulistel eluperioodidel.

Prevalents: 0,1 - 0,4%;
2 - 5% kõigist valdavalt uinumisraskusi kaebavatest patsientidest, iseloomulikum meestele, ilmneb tavaliselt puberteedieas.

Hilinenud une sündroomile on iseloomulik:
•püsiv une tavalisest hilisem saabumine (2-4 tundi)
•melatoniini taseme tõusu hilinemine õhtul (melatoniini tase on kõige kõrgem une ajal)
•hiline ärkamine, kui see on võimalik
◦tüüpiliselt magatakse nädala lõppudel hommikul kauem
◦puhkuse ajal minnakse hiljem magama ning ärgatakse ka hiljem
•võimalikud on väsimus-kurnatus, kui tuleb liiga vara tõusta;
kaebused võivad olla väga sarnased insomniale

Juhul, kui pole võimalik säilitada organismile sobivat rütmi, tuleks kindlalt hoiduda uinutite kasutamisest. Selline tegevus on ebaefektiivne ja tervisele kahjulik.

Rohkem kasu on valgusteraapiast, kuid selle efekt ei ole püsiv.

Perspektiivseks peetakse melatoniini ja selle analoogide kasutamist, kuigi praegusel ajal ei ole veel täpselt selge melatoniini pikaajalise kasutamise efekt. Melatoniini kasutamine ei anna püsivat efekti, pärast kasutamise lõpetamist HUS taastub.




Varajase une sündroom (VUS)

Uni saabub tavalisest mõne tunni võrra varem.
VUS reeglina ei peaks põhjustama olulisi probleeme töö ja puhkuse reguleerimisel.




Ebaregulaarne une-ärkveloleku rütm

· Pidevalt muutuva öise une saabumisega. Uni saabub iga päeva pärast näiteks 1 tund hiljem. Kui teatud päeval uinutakse kell 23.00 õhtul, siis 1 nädala pärast 7 tundi hiljem e. kell 6.00 hommikul ja 2 nädala pärast 14 tundi hiljem e. 13.00 päeval.

· Täielikult desorganiseeritud une-ärkveloleku rütm. Ööpävane tsükkel on spontaanselt varieeruva pikkusega.

Ebaregulaarne unerütm võib põhjustada väga olulise distressi ja nõutuse nii inimesel enesel kui teistel, kellega ta kokku puutub perekondlike või tööalaste suhete tõttu. Võib nõustuda arvamusega, et sellise une-ärkveloleku rütmiga inimestel võib esineda ka muid psüühilist stabiilsust mõjustavaid tegureid (nt. impulsiivsus).



Parasomniad




Somnambulism (F51.3) e. uneskäimine

Somnambulism e. uneskäimine on muutunud teadvusseisund, kus une ja ärkveloleku fenomenid on segunenud.

Uneskäimisepisoodis ilmneb tavaliselt une esimeses kolmandikus ja seostatakse ärkamisega une kolmanda/neljanda faasist. Kuna virgumine ei ole täielik on teadvus on sügavalt hägunenud, reaktiivsus välis ärritajatele puudub ja motoorsed oskused madalad. Enamasti tõustakse voodist ning võidakse ringi kõndida. Siiski uneskäijad võivad lahkuda magamistoast ja vahel isegi väljuda kodust. Seetõttu on märkimisväärne risk saada selle episoodi ajal mõni raske vigastus. Sagedamini pöörduvad nad iseseisvalt või kellegi abiga vaikselt tagasi voodisse.
Ärkamisel ei mäletata tavaliselt midagi ei vahetult pärast episoodi ega ka järgmisel hommikul.

Uneskäimine ja unepaanika (F51.4) on väga lähedalt seotud seisundid.
- mõlemaid peetakse ärkamisehäireteks, mis ilmnevad une kõige sügavamates staadiumides (3. ja 4. unestaadium e. deltauni);
- mõlemat häiret võib leida patsiendi sugulastel;
- mõlemad häired võivad esineda samal isikul;
- on iseloomulikud lapseeale;
- mõlema häire tekkes ja kulus osalevad geneetilised, arengu-, orgaanilised ja psühholoogilised faktorid.

Diagnostilised juhised
Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:

(a) peamiseks sümptomiks on üks või rohkem voodist tõusmist öö jooksul ja ringikõndimine, tavaliselt une esimese kolmandiku jooksul;

(b) episoodi ajal on isiku nägu ilmetu, ta ei reageeri teiste püüdlustele sündmuste käiku mõjutada või temaga suhelda ning on väga raskesti äratatav;

(c) ärkamisel (kas vahetult pärast episoodi või hommikul) on isikul episoodi suhtes amneesia;

(d) pärast ärkamist ei ilmne juba mõne minuti pärast psüühika- või käitumishäireid, kuigi lühiajaliselt võib esineda segasus ja desorienteeritus;

(e) orgaanilise psüühikahäire, nagu dementsus, kehaline haigus või epilepsia, tunnuste puudumine.

Diferentsiaaldiagnoos.
Epileptilistest krampidest.
Psühhomotoorne epilepsia avaldub väga harva öösel. Epileptilise hoo ajal ei reageeri patsient üldse välistele stiimulitele ning tavaliselt esinevad stereotüüpsed liigutused, nagu neelatamine ja käte hõõrumine. Diagnoosi kinnitavad epilepsiale iseloomulikud EEG muutused. Epilepsia diagnoos ei välista siiski somnambulismi kaasuva häirena.

- dissotsiatiivne fuuga (F44.1) kestab episood tunduvalt kauem, isik on tunduvalt enam ärkvel ja on võimeline sooritama keerukamaid ning sihipärasemaid tegevusi; on lastel haruldased ja esinevad tüüpiliselt ärkvelolekus.

Unepaanika e. pavor nocturnus (F51.4)

Unepaanika korral on iseloomulikeks tunnusteks intensiivsed paanilised hirmuhood koos tugeva häälitsemise, rahutuse ja vegetatiivse reaktsiooniga.

- esineb tavaliselt une esimese kolmandiku ajal;

- kaasub tugev hirm, võidakse "põgeneda";

- teiste püüdlused mõjustada seda paanikaepisoodi võivad viia veelgi tugevama hirmu tekkele ja desorienteerituse süvenemisele.

- ärkamisel ei mäletata episoodi kohta tavaliselt midagi;

- suur enesevigastuse risk.

Diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgnevad tingimused:

(a) üks või mitu episoodi öö jooksul, kus inimene "ärkab" unest paanilise karjumise, rahutuse ja vegetatiivse aktivatsiooniga (tahhükardia, kiire hingamine, laienenud pupillid, higistamine);

(b) nende ootamatute ärkamiste ajal, mis kestavad 1-10 minutit ja esinevad tavaliselt une esimeses kolmandikus, puudub adekvaatne kontakt keskkonnaga;

(c) isik ei reageeri teiste püüdlustele mõjutada seda hoogu ning peaaegu alati viivad need desorientatsiooni ja perseveratiivsete liigutuste tekkimisele, mis kestavad mõne minuti;

(d) kui episoodist üldse midagi mäletatakse, siis väga piiratult ja fragmentaarselt:

(e) kehaliste häirete, nagu tuumor või epilepsia, puudumine.

Diferentsiaaldiagnoos: uneärevus, PTSH

Uneärevus (F51.5)

Uneärevuse korral esinevad ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod, mida hiljem väga detailselt mäletatakse.

- unenäod on väga elavad ja sisaldavad tavaliselt ohtu isiku elule, julgeolekule või eneseväärikusele.
- sageli kordub üks ja sama või sarnase hirmutava sisuga teema;
- tüüpilised on ärevuse vegetatiivsed nähud;
- ei esine häälitsemist ja ülemäärast motoorset aktiivsust (vs unepaanika);
- ärkamisel virgub isik kiiresti ja on orienteeritud, on suuteline täiel määral suhtlema teistega ning on tavaliselt võimeline detailselt kirjeldama kogetut nii vahetult kui ka hommikul ärgate

Diagnostilised juhised

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgmised tingimused:

(a) unest ärkamine intensiivsete hirmutavate unenägude tõttu, ärkamisel mäletatakse unenägusid täpselt ning need on tavaliselt seotud ohuga isiku elule, julgeolekule või eneseväärikusele; isik võib ärgata suvalisel ajal öö jooksul, kuigi tüüpilisem on une teine pool;

(b) hirmutavast unest ärkamisel virgub isik kiiresti ning on täielikult orienteeritud ja ärkvel;

(c) hirmutavad unenäod ja ülesärkamistest tulenev une häirumine põhjustavad märgatava distressi.