Unenägude roll inimmõistuse evolutsioonis

1.Sissejuhatus

Käesolev töö refereerib Michael S. Franklin`i ja Michael J. Zyphur`i samanimelist ingliskeelset artiklit, mis esitab evolutsioonilise argumendi unenägude rollile inimese kognitiivsete protsesside arengus. Kui Revonsuo (2000) väitis, et unenäod võimaldavad harjutada ohtudega toimetulekut ja annavad seega evolutsioonilise eelise, siis antud autorite eesmärk on laiendada seda teooriat, juhtides tähelepanu teistele unenägude fitnessi-suurendavatele aspektidele. Usutakse, et unenäod peegeldavad üldisemat virtuaalset harjutamis-mehhanismi, mis peaks mängima olulist rolli inimese kognitiivsete võimete arengus. Raskused unenägude mõju uurimisel psüühikale (mental functioning) on sundinud paljusid teadlasi vaatlema unenägusid kui juhusliku närvitegevuse (neural activity) tulemust.

Hiljutine uurimus, millest siin juttu tuleb, võtab arvesse füsioloogilisi mehhanisme, mis puututavad:

1) und ja unenägusid

2) unenägude sisu

3) keskkonnatingimusi

Unenägemisele osutatakse kui teadvuse seisundile, mis on eksisteerinud loodusliku valikuna läbi inimkonna ajaloo. Taoline seisund valiti väidetavalt kohandumusena, mis suurendab üleüldist fitnessi (terviseseisundit).

2.Unenägude subjektiivne olemus

Uneseisund on täiesti subjektiivne ja personaalne kogemus, mistõttu une teaduslik analüüs on üsnagi piiratud. Unenäod sisaldavad tihti absurdsusi, mida on keeruline ratsionaalselt interpreteerida, seetõttu on ka raske unenägusid objektiivselt iseloomustada.

Kui mõned inimesed mäletavad harva, mida nad unes nägid, ja oletavad ekslikult, et nad ei näegi und (tingimus, mida käsitles Freud, 1900), siis teiste unenägudel on rikas visuaalne ja emotsionaalne sisu. Korrapärase une kõrval, kus sündmused ja stseenid vahelduvad sujuvalt nagu filmis, võib näha und, mis koosneb ebaloogilistest ja juhuslikest seostest. Osadel inimestel on täielik kontroll oma unenägude üle, st nad on võimelised mõjutama seda, mis unes toimub, samas kui teised on lihtsalt kõrvaltvaatajad, kes ei suuda nähtud sündmustesse sekkuda. Unedünaamika kirjusus on tekitanud mitmeid erinevaid vaateid ja seisukohti unenägude suhtes, kusjuures ühe konkreetse uurija suhtumine võib otseselt viidata tema enda subjektiivsele unekogemusele (Potter, 1996).

Sellest hoolimata on kõnealuse kirjutise autorid veendunud, et on võimalik teostada unenägude evolutsioonilist analüüsi.

3.REM-uni ja une nägemine

Üks esimesi ja tähtsamaid avastusi une-uurimise ajaloos on REM-une (rapid eye movement) ehk kiirete silmaliigutuste une esinemine (Dement ja Kleitman, 1957). REM-uni on füsioloogiliselt määratletud unefaas. Katseisikute abil on kindlaks tehtud, et REM-une ajal ilmnevad unenäod, kuigi sama kehtib ka teiste faaside kohta väljaspool REM-und (NREM; Hobson, 1988). Seega ei ole uni staatiline protsess, vaid pigem füsioloogiliste mõõtude poolt piiritletud eraldi etappidest koosnev seisund.

REM-unel kui spetsiifilisel, hüperaktiivsel unefaasil on kolm iseloomulikku tunnust:

1) aju on REM-une ajal aktiivsem võrreldes ülejäänud staadiumitega, kusjuures EEG koosneb alfa ja beeta aktiivsusest, sarnanedes ärkvelolekuga

2) lihastegevus on kesknärvisüsteemis tugevalt pärsitud, soodustades paralüüsi ehk halvatust

3) silmaliigutused ilmnevad REM-unes, kuna lihashalvatus ei laiene silmalihastele.



On palju vaieldud selle üle, kas loomad näevad REM-une ajal unenägusid. Näiteks arvatakse kasside puhul, kes REM-unes olles justkui ohtu tajudes vahetavad oma asendit ning näivad ehmunud ilma reaalse põhjuseta, et nad võivad und näha. Katsetes rottidega on elektrofüsioloogiliste mõõtmiste käigus täheldatud, et rottidel, kes on suure osa päevast labürindis jooksnud, aktiveeruvad REM-une ajal täpselt samad rakud, mis olid aktiivsed labürindis jooksmise vältel.

Unenägude sisu analüüs toob välja süstemaatilised erinevused REM ja NREM-une kirjelduste vahel. NREM-unenägudes puudub enamasti selge ja elav kujund, ning kuigi nad võivad sisaldada REM-unele sarnaseid teemasid, koosnevad nad tihtipeale lihtsast ja korduvast ainestikust.

4.Une nägemise teooriad

Üldiselt võib aktsepteerituimaks uneteooriaks võib pidada Hobson`i ja McCarly aktivatsiooni-sünteesi hüpoteesi (1977), mille une nägemise seletus põhineb REM-une füsioloogial. Antud hüpoteesi järgi on unenäod eesaju vastus ajutüves (brainstem) toimuvale juhuslikule tegevusele. Rõhutatakse, et unenägude veider sisu tuleneb teatud aju osadest, mis üritavad lugu kokku panna suvalise info põhjal.

Lähemal analüüsil osutub see teooria siiski ebatäielikuks (Domhoff, 2000b). Unenägudes toimuv ei ole siiski nii ühildamatu – suur osa unenäokirjeldusi arvukatest uuringutest on näidanud, et enamik indiviidide näeb unenägu kui realistlikku ja sidusat tegevustikku. Lisaks kinnitavad mõned neuropsühholoogilised andmed, et unenägude genereerimisel pole põhiteguriks mitte ajutüve mehhanism, vaid hoopis eesaju piirkond.

5. Unenägu kui vaimne ettevalmistus

Suur osa meie vaimuelust (mental life) koosneb mitte reaalse info töötlemisest, vaid pigem harjutamisest (rehearsal), mida teha mingi stiimuli kohtamisel keskkonnas (Klinger, 1978). Aju töötleb seda „ebareaalset“ infot samamoodi nagu tõelises füüsilises keskkonnas saadud infot. Närviuuringud on tõestanud, et kui me endale midagi visuaalselt ette kujutame ning saadud pilti käsitseme, aktiveerub meie visuaalne ajukoor (visual cortex) (Kastner et al., 1999).

Kuigi unenäod on üks vaimse kujutuse (mental representation) vorme, mille puhul taju ei ole keskkonnas stiimuli(te)ga seotud, kogetakse neid üldiselt siiski tõelistena ja nende sisu on tunnetuslikult (perceptually) eristamatu ärkveloleku tajust.

Darwin on 1995.a. öelnud, et võime jäljendada keskkonda lubab meil optimaalselt ette valmistuda, tulemaks toime ohtudega reaalses keskkonnas; see omadus peaks mõjutama fitnessi ning olema looduslikult valitud põlvkondade vahel. Une ohusimulatsiooni hüpotees väidab, et eeltoodu ongi unenägude funktsioon ja põhjus, miks une nägemine on välja arenenud (Revonsuo, 2000).

6.Evolutsiooniline perspektiiv

Selleks, et hinnata une ohusimulatsiooni teooriat, on kasulik arutada seda evolutsioonilises kontekstis, otsustades, kas une nägemine täidab loodusliku valiku kaudu vajalikke evolutsiooni nõudeid, milledeks on : 1) geneetiline muutlikkus, 2) pärilikkus ja 3) eristav fitness. REM-uni näib olevat ainuomane platentaalsetele ja kukrulistele imetajatele (Winson, 1993). Mingil ajahetkel toimus selle tunnuse omandamine ja laiem levik arenevate liikide seas. REM-une vajadus kõnealustel isenditel varieerub ühisel moel kogu nende elutsükli jooksul (Siegel, 1995), mis võib viidata teatud geneetilisele kontrollile une nägemise üle.

Meie esivanemate elu oli täis väljakutseid – suhted liigikaaslastega, toidu hankimine, endi kaitsmine kiskjate eest. Niisugustes tingimustes andis võime tõhusalt reageerida ähvardavale ohule eelise ellujäämiseks. Une ja vaimsete kujutelmade uurimise tulemused vihjavad sellele, et uneharjutust käsitatakse reaalse ohuna ning indiviidid, kel on oskused ohustsenaariume läbi mängida, peaksid olema suutelised ka paremini tõelise ohuga toime tulla, seega on neil suurem tõenäosus saada järglasi ning need ka edukalt üles kasvatada. Järeltulijate kaudu omakorda antakse taoline kujutlusvõime edasi tulevastele põlvkondadele.

Kui teooria kehtib ja unenäod on tõepoolest valitud oma adaptiivse funktsiooni pärast, siis peaks unenägude sisu seda peegeldama ning sisaldama situatsioone, mis lubaksid stsenaariumide läbiharjutamist, et lõpuks jõuda suurema fitnessini. Uuringud näitavadki, et unenäod kalduvad sisaldama ohtu peegeldavaid negatiivseid elemente. Hall`i ja Van de Castle`i (1966) kogutud enam kui 500 uneraporti andmed osutavad negatiivsete emotsioonide suurele ülekaalule positiivsete ees – protsendid vastavalt 80 ja 20. Õudusunenäod kipuvad sisaldama ebaproportsionaalselt palju hirmutavaid elemente, nt kokkupõrked loomade ja meessoost võõrastega. Kui unenägude sisu oleks juhuslik, nagu väidab aktivatsiooni-sünteesi hüpotees, ei tohiks sellist üleesindatust ilmneda. Käesoleva artikli autorid usuvad, et õppides unenäos ohtusid ületama, võib loom suurendada oma üldist evolutsioonilist fitnessi.

7. Unenägude situatiivne kognitsioon

Kuigi eksisteerib sarnasus mõtete vahel magades ja ärkvel olles, on siiski selge erinevus nende kahe seisundi kogemisel ja neis kummaski ilmneval kognitsiooni tüübil. Enamiku uneajast suhtume isegi kõige veidramatesse lugudesse kui reaalsusse. Meid pannakse uskuma, et unes nähtu on reaalne kogemus, kuni me ärkame ja unenäo sisu üle järele mõtleme. Une ajal väljenduv üldine juhtimis-funktsioonide (executive functioning) defitsiit seisneb selles, et meie kognitiivne mehhanism on täielikult haaratud une seisukohalt relevantsete aistingute (perceptions) ning eesmärgi-määratluste (goal-states) poolt. Võib väita, et kogu mitteinimlik kognitsioon on situatiivne ja et inimese kognitsiooni muudab unikaalseks tema võime mõelda kaugemale siin-ja-praegu tajust ning motivatsioonist (Bogdan, 1997). Väliseestlasest neuropsühholoog Jaak Panksepp on oletanud, et inimeste praegusel ajal REM-unes kogetu on sarnane ärkava teadvusega inimaju varases evolutsioonis (Panksepp, 1998).

Unenäo situatiivne aspekt on kooskõlas nii evolutsioonilise perspektiivi kui ohusimulatsiooni teooriaga. Et unemehhanism valituks osutuks, peavad unes ettetulevad ohud olema tajutud reaalsetena. See aga tähendab mitmete situatsiooni intellektuaalseks hindamiseks vajalike kõrgemate psüühiliste protsesside deaktiveerimist, mida on kinnitanud ka uuringud (Mazur, Pace-Schott, Hobson, 2002).

8. Unenägude sotsiaalne kognitsioon

Teadlased arvavad, et komplekssed sotsiaalsed interaktsioonid ja sotsiaalsfääris töödeldud informatsioon mängisid olulist rolli primaatide vaimsete võimete arengus (Whiten & Byrne, 1988). Nimetatud seisukohta toetab ka unenägude tendents sisaldada teisi inimesi ja kujutada erinevaid sotsiaalseid situatsioone (Kahn et al., 2002). Mängu, vaimse kujutluse/harjutuse või unenägude kaudu saab indiviid võimaluse rakendada antud situatsioonides edukaid strateegiaid, arendades edasi oma interpreteerimisoskust. Uuringutest on selgunud, et lapsed näevad võrreldes täiskasvanutega sagedamini unes pereliikmeid ja lähedasi sõpru, see aitab neil omandada interpersonaalseid oskusi.

Milline võib olla sotsiaalse tarkuse potentsiaalne kasu (potential benefit of being socially sophisticated)? Kui rääkida puhtalt ellujäämisest, siis neil indiviididel, kes oskavad ümbritsevate inimestega paremini interakteeruda, st neil, kes suhtlevad ilma konfliktideta, on tõenäoliselt kergem ligipääs oma sotsiaalse grupi ressurssidele, nt partneritele või toidule.

9. Kokkuvõtteks

Une-teema ja kõik sellega seonduv on minu jaoks alati väga põnev olnud. Kuid unemaailma võlud ei kütkesta üksnes teadlasi ja tavainimesi. Oma tüki pirukast on haaranud ka meelelahutustööstus, vorpides (ulme)filme, kus pannakse inimesi magama ning manipuleeritakse nende teadvusega. Tõsisemad telekamängu huvilised on kindlasti kokku puutunud NES-i klassikalise hittmänguga Little Nemo ehk Dream Master, kus üks väike poiss seikleb oma unenägudes, kehastudes kord draakoniks, kord mesilaseks, siis jälle muudeks olevusteks.

Pole kahtlust, et uni on mingil määral inimese evolutsiooni mõjutanud, muutes meid niisugusteks, nagu täna oleme. Argumendid unest kui virtuaalsest keskkonnast, mis aitas meie esivanematel valmistuda reaalseteks ohtudeks, kõlavad minu jaoks üsna loogiliselt. Samas näib, et tänapäeval on une roll varasemast pisut erinev, kuna asulates elavad inimesed ei pea enam kartma, et tuleb mõni metsloom ja nad maha murrab. Seega on tähtsustunud une funktsioon sotsiaalsete situatsioonide simulaatorina. Nt enda puhul olen suvevaheaegade lõpus täheldanud kooliga seotud unenägude sagenemist.

On selge, et une ajal meie aju mitte ainult ei jätka tööd, vaid viskab meid seejuures erinevatesse virtuaal-stsenaariumidesse, mis on koostatud päeval kogetud sündmuste variatsioonidena. Siiski on une fenomeni juures veel palju ebaselget, nt “valgustatud” une (lucid dream) esinemine, eri unefaasid jm. Une uurimine on praegu alles algusjärgus.

Allikas:
http://corners.kolhoos.ee/stories/storyReader$267