Val di Fiemme suusatamise MM. Kristina Šmigun saab autasustamisel kaela kaks hõbedat, pakub õnnitlejatele torti ja marsib poolest õhtust hotellituppa. «Pean taastuma, palju magama. Uni on mu relv,» põhjendab ta. Kaks päeva hiljem tuleb Kristina maailmameistriks.
Vägilase Simsoni jõud peitus juustes, norralanna Bente Skari loobumise järel maailma parima naissuusataja mitteametlikku tiitlit kandev Kristina ammutab vägevust unest.
«Kui Kristina puhkab, siis ta puhkab täiega. Tema võime magada on hämmastav,» tõdeb õde Katrin. «Hommikul korraks tõuseb ja uinub taas. Lõunani. Inimeses, kes seda suudab, peab peituma hingerahu.»
«Mida paremini magan, seda tugevam olen.»
«Mida rohkem annan organismile võimalust end välja lülitada, seda suurem energiapomm olen,» selgitab Kristina, miks ta und sedavõrd tähtsustab. «Magamine on ainuõige. Pikutamine... See pole see. Mõte töötab, emotsioonid võivad pulsi üles lüüa. Une järgi kontrollin isegi organismi seisundit – kas närvid on korras, milline on sportlik vorm. Sõnaga, mida paremini magan, seda tugevam olen.»
Rääkida on hea. Ent kellel meist poleks otsustavate sündmuste eel unega probleeme olnud. Lesid ja lesid, ei une raasugi.
«Nooremana oli minulgi muret küllaga, aga praeguseks olen saavutanud vaimse stabiilsuse,» räägib Kristina. «Õhtuti ei tunne mingit võistlusärevust. Olen endale selgeks teinud, et see ei anna ju midagi, vastupidi, nii-öelda öine võistlemine võib su sootuks hävitada.»
Kas vaimne stabiilsus tähendab, et oled endale siinilmas koha leidnud elu mõtte paika pannud?
«Ju siis. Oligi juba aeg,» naerab Kristina nakatavalt, kuid lisab, et probleemid külastavad tedagi, õnneks puhuti. Näiteks mullu talvel, kui piigal lasus dopingukahtlus. «Tol ajal magasin vaid unerohtude toel.»
Nõndaks. Mil moel eluga sina peal olev inimene sõba silmale saab?
«Lihtsalt. Tuleb välja lülituda, heita peast kõik argimõtted ja anda endale käsk magada. Mõtlen enne uinumist häid mõtteid, manan silme ette unistusi ja nende täitumist. Ning uinun õndsas rahus.»
Kristinal kipub haigutus peale. «Oh, kõik see jutt... Ma jään siinsamas magama,» naerab ta, kuid püsib siiski ärkvel.
«Majas peab valitsema vaikus ja kottpimedus.»
«Ja vaikus peab majas olema. Katriniga ühes toas elades olen mina viimane nihverdaja. Panen tropid kõrva – neid kasutan aina – ja kustutan tule, vajan uinumiseks kottpimedust. Kui juba magan, pole kärast ja valgusest lugu. Hommikuti võib hotelliteenija rahulikult koristada, mind see ei häiri.»
Ainuõige magamisase on kodus, kinnitab Kristina, ent kuidagiviisi tuleb hakkama saada hotellides pakutavaga: «Pikemasse laagrisse võtan padja kaasa, lühematel reisidel kasutan kaisukoer Lucky abi. Võtan ta enda kõrvale ning mõtlen: et tühja sest ebamugavast voodist või tekist, vähemalt Lucky on minuga ja alati minu poolt.»
«Tõusen hops-hops nagu pioneer.»
Paraku õnnestub Kristinal lõpmatuseni põõnata vaid puhkepäevadel. Tavaliselt ärkab ta üsna vara, näiteks suviti veerand kaheksa ja lippab hommikujooksule ning ujuma. «Tõusen hops-hops nagu pioneer, kuigi kella järgi võiksin kümmekond minutit vedeleda,» selgitab Kristina ärkamistavasid. «Juhtub sedagi, et tõusen, kuid ei ärka – sörkides on üks silm veel kinni. Aga kui ujumas ära käin, on kõik OK.»
Kui maailm otsib õnne retsepti, siis Kristinal on see olemas: «Õnn on see, kui teed silma lahti ja selgub, et sa ei peagi ärkama, vaid võid edasi magada. Näiteks koolipäevil, kui kraadiklaas näitas akna taga külmapüha jaoks piisavat temperatuuri ning ma tohtisin sooja teki alla tagasi pugeda. Vaat need olid elu mõnusaimad hetked.»
«Unenäod ei täitu.»
Kristina tunnistab, et näeb tihti und, kuid unenäod täide ei lähe: «Olen mõnikord öösel nähtu isegi kirja pannud ning unenägude seletajast tähendust otsinud, kuid kordagi pole ennustused täppi läinud. Mitte kordagi.»
Kristina «öiste linateoste» sisu kõigub seinast seina – õudukatest melodraamani. «Liiga elulised unenäod mulle ei meeldi ja niiöelda ulmekad samuti mitte – et jooksed trepist üles ja trepid vajuvad läbi.»
Samas tuleb tihti ette erialaseid õudusfilme, muigab Kristina: «Kõige hullemad unenäod, mida üsna tihti näen, on säärased, kus hilinen starti või ei saa õigel ajal suusaklambreid kinni. Tavaelus pole iial nii juhtunud, sest olen piinlikult hoolas ja lähen stardipaika pigem vara kui hilja.»
Allikas:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=138338
