Unetuse levimuse hindamisel lahknevad tulemused sõltuvalt sellest, kas arvestatakse vaid
unehäiretega kaasnevaid sümptomeid või ka sellega kaasneda võivaid päevase tegevuse
häireid. Unetus on vastavalt kas üht kolmandikku või 6–10% täiskasvanud elanikkonnast
haarav seisund, millel on laialdane komorbiidsus. Unetuse esinemine on riskiks
depressiooni ja erinevate kehaliste haiguste kujunemiseks. Elukvaliteet on unetuse puhul
halvenenud sõltumatult komorbiidsetest seisunditest. Unetuse varane äratundmine aitab
vähendada mitmeid terviseriske.
Laiemalt võttes mõistetakse unetuse all järgmisi kaebusi: raskus alustada und; sagedane
öine ärkamine ja/või rahutu uni; liigvarajane hommikune ärkamine, misjärel ei suudeta
uinuda; mittekosutav uni. Need on niinimetatud unetuse sümptomid. Klassifikatsioonides
lisanduvad häirespetsiifilised tingimused: mitteorgaanilise insomnia (see on n-ö puhas,
orgaanilise põhjuseta unetus) puhul arvestatakse sümptomite kestust – ühe kuu vältel ja
unehäire esinemist üle kolme öö nädalas. Sealjuures on häiritud päevase tegevusega
toimetulek või on häire distressi põhjustaja (muretsemine unetuse pärast, mis võib
halvemal juhul muutuda valdavaks). Ägeda insomnia kestus on tavaliselt alla 1 kuu,
alaägeda 1–6 kuud ning kroonilise insomnia kestus on vähemalt 6 kuud. Ei ole täpselt
määratletud, kui pikk peaks olema uinumisaeg või kui varane hommikune ärkamine.
Nagu märgitud, on diagnoosimiseks piisav, kui inimene ei ole rahul unega ja see häirib
teda. Sageli ei korreleeru inimese hinnang oma unele polüsomnograafilise uuringu tulemustega.
Paljud vähem magajad ei taju seda häiriva sümptomina. Seevastu on inimesi,
kes ei ole vähesema unega rahul ka juhul, kui see ei takista päevase tegevusega toimetulekut.
Üldiselt peetakse unetust raskeks, kui magama heites on uinumisaeg üle 30
minuti, seda esineb kolmel või enamal ööl nädalas ning häire on kestnud üle 6 kuu (1).
Levimus
Unetuse levimusnäitajad kõiguvadki laiades piirides sõltuvalt sellest, milliseid unetuse
2
sümptomeid arvestatakse. Erinevates Euroopa riikides on leitud sümptomite levimuses
ligi kahekordseid erinevusi. Eesti terviseuuringu andmetel kaebas vähemalt üht unetuse
sümptomit sageli või pidevalt 26,1%; üht sümptomit 12%; kahte sümptomit 8% ja kolme
sümptomit 6% täiskasvanud elanikkonnast (2). Paljude uuringute alusel võib väita, et
umbes kolmandikul täiskasvanud elanikkonnast esineb vähemalt üks unetuse sümptom
(3). See on tõepärane, kuna lühemaajalist unetust võivad põhjustada paljud elusündmused.
Sugugi alati ei pea inimesed ajutist unetust vaevavaks. Diagnoosimisel on oluline
arvestada päevase toimetuleku häiritust ja rahulolematust unega. Kui arvestada lisaks
unetuse kolmele kõige sagedasemale kaebusele ka päevase toimetuleku häiritust, võib
unetuse levimuseks arvestada 9–15% (3). Une hulga või kvaliteediga pole rahul 8–18%
uuritutest. Suurbritannias korraldatud representatiivse uuringu põhjal esines unetuse
sümptomeid 36,2% isikutest, kuid unega rahulolematust kaebas neist vaid 24,1%. Neil
isikutel esines sagedamini ka une- ja psüühilisi häireid, nad tarvitasid sagedamini uinuteid,
kartsid magamamineku-aega (mis on üks tüüpilisi sümptomeid isikutel, kellel on
une suhtes kujunenud ärevus) ning neil olid unetuse sümptomid kauem kestnud. Unega
rahulolematus on seega heaks une häirituse indikaatoriks (4). Uuringute põhjal on leitud,
et DSM-IV diagnoosi kriteeriume arvestades võib unetus esineda 6% täiskasvanud
elanikkonnast, neist 2–4%-l esineb primaarne insomnia, muude põhjustajatega unetus 1–
3%-l.
Unehäired sagenevad vanuse kasvades. Unetuse sümptomeid on küsitlustel
avaldanud (esinemine sageli) ligikaudu 10% noortest täiskasvanutest, 20% keskealistest
ja 1/3 üle 65aastastest (5). Eesti terviseuuringu põhjal oli paradoksaalseks leiuks uinumisraskuste
ja liiga varajase hommikuse ärkamise kaebuste esinemine 15–19aastastel noortel
sagedamini kui 20–29 aastaste earühmas. Naistel esineb unetust 1,5 korda sagedamini kui
meestel, vanemas eas isegi 1,7 korda sagedamini. Üldiselt magavad siiski terved vanemaealised
niisama hästi kui noored. Sugudevaheline lahknevus unetuse sümptomite
esinemissageduses tekib pärast 40. eluaastat. 20.–40. eluaastatel on meestel ja naistel
unetuse esinemissagedus ühesugune (6). Idiopaatilise unetusega patsiendid kannatavad
hapra une all lapseeast peale. Primaarse ja mitteorgaanilise unetuse korral on vallandajaks
tavaliselt stress, samuti une-ärkveloleku rütmi pikaajalised ebakorrapärasused. Nende
tegurite pikaaegsel toimel muutub unehäire krooniliseks. Sekundaarset unetust võivad
3
põhjustada mitmesugused orgaanilised tervisehäired.
Komorbiidsus
Unetusega võivad kaasneda mitmesugused tervisehäired, mille patogneesis on unetusel
oluline osa, või on unetus nende häirete riskiteguriks. Unetus võib sageli olla põhjustatud
ärevushäiretest või depressioonist ning abi võidakse otsida just unetuse pärast (7).
Uuringus Kanada prantsuse elanikkonna hulgas jõuti järeldusele, et diagnoosimata
depressioon võib manifesteeruda unetusena (8). Neljas Euroopa riigis korraldatud
uuringus üle 6 kuu kestnud unetusega isikute hulgas oli 28%-l kaasuv psüühikahäire
diagnoos ning 25,65-l esinesid anamneesis psüühikahäired. Depressiivsete häirete korral
ilmneb üle 40% juhtudest unetus enne meeleoluhäire kujunemist, 22% juhtudest esinevad
need samaaegselt. Ärevushäirete korral esineb 38% isikutest unetus koos ärevushäirete
sümptomitega, 34% kujunevad need hiljem haiguse käigus (7).
Paljude uuringute põhjal on arvatud, et unetuse hoolikal ravil võib ära hoida
psüühikahäireid, eriti depressiooni (9).
Unetus kaasneb paljude kehaliste haigustega. Umbes pooltel unetuse
sümptomitega isikutest on lisaks mitmesugused korduvad või püsivad terviseprobleemid.
Sageli kaasub unetus valu ja hüpoksiaga seotud haigusseisunditega.
Sagedamini esinevad unetuse algpõhjused ja seda säilitavad tegurid on toodud
joonisel 1.
Uuringutes on näidatud unetuse seost obstruktiivsete hingamishäiretega, eriti
bronhiaalastma ja kroonilise bronhiidiga. Unetus võib kujuneda ka obstruktiivse uneapnoe
korral. Osaline uneaegne ülemise hingamistee obstruktsioon on kõige laiemalt
levinud uneaegsete hingamishäirete vorm ning see võib esineda ka ilma obstruktiivsele
uneapnoele tüüpilise tugeva norskamiseta. Sel puhul on kliiniliste tunnuste alusel
võimatu unetust hingamishäiretega seostada. Seepärast on ravile mittealluva unetuse
korral on näidustatud polüsomnograafiline uuring, millega on hingamishäire võimalik
kindlaks teha.
Unetust on seostatud ka ravimata hüpertensiooni, südamehaiguste, tserebrovaskulaarse
haigusega, samuti mitmesuguste valuga kulgevate haigusseisunditega.
4
Elukvaliteedi halvenemine
On endastmõistetav, et elukvaliteediuuringutes leitakse unetuse korral elukvaliteedi
näitajate madalamat taset võrreldes tervetega. Head elukvaliteeti tunnistab 91% tervetest,
aga vaid 70% kroonilise unetusega patsientidest (5). Elukvaliteedi halvenemise määra
tajumine sõltub unetuse raskusest (10).
Unetuse korral raskendab elukvaliteedi hindamist erineva unetuse hindamismetoodika
kasutamine erinevate autorite poolt ning sobivate hindamisskaalade puudumine.
Unehäirete korral esineb üldist laadi elukvaliteedi halvenemine. Inimesed võivad
kehaliselt olla üsna terved ja nii ei sobi unetuse mõju uurimisel küsimustikud, mis
hindavad pigem tervisekvaliteeti.
Ulatuslikus unehäiretega seotud elukvaliteediuuringus (Sleep Heart Health Study)
ilmnes, et isikutel, kel esinesid vähemalt 3 unehäire sümptomit, olid kehvemad
elukvaliteedi näitajad kõigil alaskaaladel. Elukvaliteedi halvenemine on silmatorkav ka
haigete grupis, kel esinevad uneaegsed hingamishäired (üle 5 korra tunni jooksul) ja
sellest tulenev liigne päevane unisus. Seepärast on oluline ka esmatasandi arstiabis
hinnata patsientide une hulka ja kvaliteeti. Unehäired on alati seotud elukvaliteediga.
Sagedasti on need isikud väsinud, neil esineb peavalu, unisus, neil on häiritud elu ja
tööga toimetulek ning peresuhted (11). Unehäiretega isikutel halveneb mälu ja
keskendumisvõime, neil on väsimusest tingitud autoõnnetuste risk kaks korda
suurem (12). Unega rahulolematute seas hindas 70% oma päevast toimetulekut unetuse
tõttu kahjustatuks, 21% kehva unega teismelistest tuli koolis halvemini toime võrreldes
11% hästi magajatega (6).
Päevaste toimetulekuhäiretega unetutel on sageli kaebuseks kurnatustunne, mis
teeb tegevuste alustamise ja jätkamise piinavalt raskeks. Selline inimene võib olla hajameelne,
tema arutlusvõime, otsustusvõime ja töö kiirus võivad väheneda, meeleolu võib
olla kõikuv, rohkeneda ärevus, ärritatavus. Osal inimestel valutab pea või silmad, osa
kaebab südame rütmihäireid või valusid südames. Sümptomid on isikuti väga erinevad.
Objektiivsed uuringud motoorse võimekuse kohta ei too veenvaid viiteid, et unetute
ärksus ja koordinatsioon oleksid kehvemad, kuigi inimesed ise seda usuvad. Lühikest
aega kestnud unetuse korral on tavaline tugev päevane unisus, kroonilise unetuse korral
on pigem tegu toimimistaseme teatava langusega, kurnatustundega, kuid tugev unisus on
5
taandunud. Mitteorgaanilise insomniaga patsiente häirib ärevusseisunditaoline rohke
muretsemine une ja unetuse päevaste tagajärgede pärast.
Unehäiretega seotud materiaalsed kulud
On teada, et unetud ei suuda alati tõusta, et tööle minna. Voodis veedetud ja haiguse tõttu
piiratud aktiivsusega päevad on unetute puhul tavalised, kaks korda sagedamad kui
tervetel (13).
Materiaalsed kulutused tulevad puudutud tööpäevadest, uinumiseks kasutatavatest
ravimitest ja arstivisiitidele kulutatud rahast (on teada, et umbes ligikaudu 10% rasketest
unetutest on kroonilised ravimikasutajad). Unetud patsiendid kasutavad tervetest enam
tervishoiuteenuseid (10) ning nende ravikulud on tunduvalt kõrgemad võrreldes unetuseta
isikutega (13). Unehäiretega isikud külastavad sagedamini arsti, neid hospitaliseeritakse
sagedamini ja nende arvele tuleb rohkem töövõimetuspäevi mitmesugustel põhjustel.
Riskid
Unetutel esineb sagedamini depressiooni, ärevushäireid ning muid psüühikahäireid,
alkoholi ja ravimite kuritarvitamist ning nendest sõltuvuse kujunemist ja suitsiide (8).
Unehäired on nende seisundite riskiteguriks. On viiteid, et unetus võib olla seotud
südame-veresoonkonnahaiguste ja suremusega, sage uinutite kasutamine on seotud
suurenenud suremuse ning immuunfunktsiooni halvenemisega (14). Kuna unetus tekib ka
paljude raskete kehaliste haiguste puhul, on vähe andmeid unetuse prognoosi kohta.
Vanemaealiste isikute uuringutes on leitud, et unetus ei seostu eaga per se, vaid teiste
unetusega seotud riskiteguritega nagu somaatilised häired, depressioon ning
vananemisega seotud sotsiaalsed tegurid (3).
Diagnostika
Unehäirete diagnostikas on oluline patsienti küsitleda unehäirete kohta, kuna on teada, et
sageli ei räägi inimesed oma unekaebustest omal algatusel (3). Järgmisena peaks saama
eristatud põhihaigus, mis võib unetust alal hoida. Mida pikemat aega on kestnud unetus,
seda erinevamad võivad olla selle põhjused. Polüsomnograafilisel uuringul on võimalik
hinnata mitmesuguseid unehäireid põhjustavaid tegureid: uneaegne ülemiste hingamis6
teede osaline sulgus, rahutute jalgade sündroom, mitmesugused uneaegsed hüperkineesid.
Uuringul selgub ka une häirituse määr une mikroehituses.
Allikas:
http://www.eestiarst.ee/static/files/028/ylevaade_unetuse_epidemioloogiast.pdf
