UNENÄGUDE SELETAJA
Mis juhtub meie ajus öösel? Selgub, et uni pole pelgalt mälestuste kinnistamise aeg, vaid mälestustest ka uue info väljanõrutamise aeg, kirjutab Alo Lõhmus.
Isegi suurimate unekottide aju ei saa endale kunagi lubada täielikku puhkust. Inimese keha võib küll jääda liikumatuks, niipea kui pea puudutab patja, ent ajus jätkavad miljonid neuronid vilkalt ühendusepidamist ning tekitavad sünkroniseeritult üle kogu ajukoore kanduvaid elektrilisi mustreid.
Mis on aju uneaegse aktiivsuse eesmärk, see on endiselt jäänud mõistatuseks.
Viimastel aastatel on toetust kogunud teooria, et une teatavate staadiumide ajal kordab aju päeval saadud kogemusi, tugevdamaks mällu talletatavat informatsiooni. See arvamus on leidnud kinnitust mitmes nii näriliste kui ka inimeste peal ette võetud katses.
Näiteks on selgunud, et uneaegse ajutegevuse elektriline stimuleerimine parandab inimeste mälu.
Saksamaal läbi viidud katses suutsid tudengid, kelle aju oli öösel stimuleeritud nõrga elektrivooluga, mäletada õhtul õpitust rohkem kui kont-rollrühma tudengid, kes magamise ajal särtsu ei saanud.
Mõned teadlased aga usuvad, et päevaste kogemuste öises läbimängimises on peidus midagi enamat kui kõigest mälestuste tugevdamine. Nad peavad võimalikuks, et öised «kordussaated» annavad ajule võimaluse hankida olulist informatsiooni, mis päeval, kogemuste kogemise ajal, on jäänud kahe silma vahele. Teisisõnu: hommikul võib aju tõesti olla targem kui õhtul.
«On kogunenud üha rohkem ja rohkem tõendeid, et une ajal ei ole tegu üksnes mälestuste tugevdamisega,» ütles ajakirjale Nature Harvardi Bostoni meditsiinikooli neuroloog Robert Stickgold. «Mida aju sel ajal tegelikult püüab teha, on tuvastada kogetu tähendust.»
Äsjaste kogemuste kordamine une ajal võib aidata selgitada põhjuste ja tagajärgede vahekordi päevasündmustes.
Lüübeki Ülikooli neuroloog Jan Born näitas 2004. aastal ajakirjas Nature avaldatud töös, et inimesed, kes mängisid mängu, milles tuli manipuleerida erinevate numbrikombinatsioonidega, kogesid nende ette kerkinud probleemi lahendamisel inspiratsioonisähvatust kaks korda suurema tõenäosusega pärast kosutavat und, mitte pärast sama pikka ärkvelolekut.
Hiljuti tuli Stickgold lagedale aga tulemustega, mis näivad osutavat, et magamise ajal suudab inimaju tuvastada seoseid, mis ärkvel olles on jäänud märkamatuks.
Teadlased mängisid koos vabatahtlike katsealustega mängu, milles püüti kaartide abil ennustada «homset ilma».
Näiteks teemantide kujutisega kaardi näitamine mängijaile tähendas, et 80 protsenti päevast tuleb päikeseline. Samalaadse meteoroloogilise tähenduse olid teadlased isekeskis omistanud kõigile kaartidele, kuid katsealustel polnud neist tähendustest aimu.
Esialgu suutsidki katsealused kaartide seost ilmaga tabada üksnes puhta juhuse läbi. Kuid pärast 200 ennustusseanssi hakkasid tulemused paranema.
Kui mängijad 12 tundi hiljem mängu juurde naasid, olid nende tulemused veelgi paranenud. Need mängijad, kes olid vahepeal maganud, said omakorda teistest kümnendiku võrra paremaid tulemusi.
Mõistagi pole mõte, et aju une ajal uut infot hangib, veel teadlaste seas laiemalt omaks võetud. Ühe uue hüpoteesi kohaselt on mälu parandamine üksnes une tegeliku funktsiooni kõrvaltoime ning see tegelik funktsioon on päeva ajal üle koormatud ajurakkude vaheliste ühenduste mahalaadimine.
Mõne skeptiku arvates pole unel ja mälul aga üldse mingit seost ning uni kujunes välja lihtsalt energiasäästurežiimina, et loom ei rähkleks asjatult ringi ajal, mil tema väljavaated toidu leidmiseks on nigelad.
Esimene katseline tõend selle kohta, et aju kordab une ajal üle päevaseid kogemusi, saadi 1990. aastatel, mil Arizona Ülikooli neuroloog Bruce McNaughton ja tema õpilane Matthew Wilson uurisid roti ajukoore osas hipokampuses paiknevate erilist tüüpi neuronite elektrilist aktiivsust.
Need neuronid on tegevad olendi asukoha tajumisega väliskeskkonnas. Kui rott liigub oma tuttavas ümbruskonnas, aktiviseerib iga koht just talle pühendunud neuronid selles ajuosas. Iga säärasel rakul on oma lemmikkoht ning ainult selles kohas viibimine meelitab neuroni tegevusse. Seega saadab roti liikumist nende neuronite esilekutsutud spetsiifiline elektriline muster looma ajus.
McNaughton ja Wilson salvestasid mustrid, mis ilmnesid roti ajus tema päevasel rännakul, ning mustrid, mida roti aju produtseeris sellele järgnenud une ajal. Selgus, et unes korrati päevaseid mustreid, justkui oleks looma aju päevased rännakud veel kord läbi käinud.
Et inimese ajus toimub magades midagi samalaadset, leidis kinnitust 2004. aastal, mil Belgia Liège’i Ülikooli teadlased eesotsas Pierre Maquet'ga jälgisid arvutimängu mängivate meeste ajusid. Mängus tuli osalistel leida tee läbi virtuaalse linna.
Ka meeste ajude hipokampused esitasid mängule järgnenud une ajal samu mustreid mida mängu ajalgi. Kuid selgus ka, et mida aktiivsemad olid hipokampuse rakud nn aeglase une staadiumis, seda paremini tulid mehed järgmisel päeval arvuti taga toime virtuaallinnas orienteerumisega.
Maquet’ avastus näitab selgelt seost uneaegse ajuaktiivsuse ja mälutegevuse vahel, arvab Lüübeki Ülikooli neuroloog Jan Born.
Loogiliselt järgmine samm oli vaadata, kas magava aju aktiivsuse kunstlik stimuleerimine parandab ka mälu.
Just Born viis läbi ülalmainitud katse tudengitega, kuid korraldas ka teise eksperimendi: inimestele, kes püüdsid meelde jätta sama kujutist kandvate mängukaartide asukohti arvutiekraanil, anti teatavate kaardikombinatsioonide nägemise ajal nuusutada roosilõhna.
Sama parfüüm torgati katsealustele nina alla ka magamise ajal aeglase une staadiumis ning samaaegne aju-uuring näitas, et hipokampus tundis lõhna ära.
Järgmisel päeval uuesti kaardimängu asunud, skoorisid magamise ajal parfüümi nuusutanud katsealused 97 protsenti õigeid vastuseid (ehkki nad oma öist lõhnaelamust ise ei mäletanud), segamatut und maganud katsealused aga kõigest 86 protsenti.
Samas ei aidanud tulemusi parandada roosilõhna nuusutamine kiire une staadiumis (selles unefaasis nähakse unenägusid).
Borni tulemused sobivad hästi kokku levinud kujutelmaga sellest, kuidas aju mälestusi salvestab.
Selle hüopteesi kohaselt kodeeritakse mälestused esmalt hipokampuses ning alles hiljem – tundide või päevade möödudes – suunatakse need püsivamaks säilitamiseks suur-ajukoorde.
See seletab ka näiteks, miks hipokampuse vigastamise tõttu mälu kaotanud inimesed suudavad tihti meenutada vigastusele eelnenud aja mälestusi, ehkki ei suuda säilitada ühtki uut fakti.
Järelikult peavad need vanad mälestused paiknema mitte hipokampuses, vaid kusagil mujal. Kuidas aga mälestusi hipokampusest suurajukoorde edastatakse, on seni teadmata.
Kui aju suudab une ajal tõepoolest filtreerida päevastest mälestustest uut teavet ja seoseid, siis võib see heita valgust ka eri unestaadiumide funktsioonidele.
Harvardi meditsiinikooli neuroloogi Matthew Walkeri sõnul talletatatakse erinevates unefaasides eri tüüpi mälestusi. Ruumiga seotud mälestused (näiteks orienteerumine virtuaallinnas) näivad vormuvat aeglase une staadiumis, samuti nagu faktide meelespidamine (deklaratiivne mälu).
Kuid mõned uuringud viitavad, et tugeva emotsionaalse laenguga mälestused salvestatakse hoopis kiire une ajal.
Samas pole selge, kas eksisteerib seos mäluga seotud uneaegse ajuaktiivsuse ning unenägude nägemise vahel. Katsetega tuvastatud päevaste kogemuste üks ühele mahamängimistel ei näi olevat mingit seost fantaasiaküllaste unenägudega.
Stickgold on leidnud, et kõigest 1-2 protsenti unenägudes esinevatest motiividest on seotud eelmisel päeval kogetuga. Kuid kui unenäod ei peegelda mälu formeerimist, siis mida nad üldse peegeldavad?
Küllap leiavad mäluprobleemide üle päid murdvad teadlased sellelegi küsimusele ükskord lahenduse. On põhjust arvata, et lahendus saabub pärast pikka ja kosutavat und.
Uni
Perioodiline füsioloogiline seisund, mille ajal katkeb organismi aktiivne seos keskkonnaga ning taastub kesknärvisüsteemi, meeleelundite ja lihaskonna töövõime.
Aeglane uni hõlmab 80 – 85 protsenti täiskasvanud inimese uneajast.
Sel ajal aeglustuvad aju biovoolud, südametalitlus ja hingamine, samuti aju ainevahetus ja verevool, lihased lõõgastuvad.
Kiire uni ehk paradoksaalne uni ilmneb 4–6 korda öö jooksul 5–20-minutiliste perioodidena.
Sel ajal aju biovoolud sagenevad, hingamine ja südametalitlus kiirenevad, aju ainevahetus ja verevool suurenevad ning suletud laugude taga tekivad kiired silmaliigutused. Kiirete silmaliigutuste järgi nimetatakse seda unestaadiumi ka REM-uneks (rapid eye movements).
Unenägusid nähakse kiire une ajal.
Allikas: Eesti Entsüklopeedia
Öised «kordussaated» annavad ajule võimaluse hankida olulist teavet.
Allikas
http://www.tarbija24.ee/130407/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/251691.php
