Uni taastab jõuvarusid, tõrjub ärritust ja eraldab olulise ebaolulisest.
Kreeka mütoloogia järgi on uni surma veli ja öö poeg, kel pole isa. Ta elab allilmas, kuid on inimeste vastu heatahtlik. Tänapäevaste uurimuste ja uskumuste järgi on uni pigem armastuse õde ning siseilma saadik, elurõõmu ja nooruse allikas.
UNENÄGUDE SELETAJA
Inimene magab maha kolmandiku oma elust. Unenäod moodustavad täiskasvanud tervel inimesel umbes 15–20% magatud ajast ning ta näeb neid umbes iga 40–60 minuti järel 4-5 korda öö jooksul. Vastsündinu pühendab unenägudele koguni poole oma uneajast.
Unel on mitu ülesannet: taastada ammendunud jõuvarusid ja suutlikkust tõrjuda ärritust, töödelda kogutud teavet ja eraldada oluline ebaolulisest, talletada info lühimälust pikaajamälusse ja kujundada nii oma elu lugu. (Valik, mida talletada ja mida unustada, on väga individuaalne ning sõltub meeleolust ja vanusest.)
Täiskasvanu unerütm on nõnda seatud, et iga 90 minuti tagant muutub uni põgusamaks ning me ärkame siis kergemini, et võiksime end vajaduse korral kaitsta.
Mõned väidavad, et nad näevad unenägusid väga harva või ei näe üldse. Põhjus on tavaliselt mäletamises – ühed mäletavad oma unenägusid hästi, teised halvemini. Unenäod on organismile vajalikud. Katsed on näidanud, et inimesed, kes unenäo ajal üles äratatakse, muutuvad ärrituvaks, nende keskendumisvõime halveneb ning nad püüavad öiseid unepuudujääke korvata päevase unelemisega.
Pikaaegse unehäirituse tagajärg on orientatsiooni kadumine, agressiivsus ja seksuaalne kontrollimatus. Inimene hakkab juhinduma vaid instinktidest.
Unenäod aitavad päevamuljeid sorteerida, töödelda ja mällu talletada. Uni loob teise reaalsuse, mis on hinge ja ihu tervise seisukohalt väga oluline. Maagilise mõtlemise eas, mis kestab kuni seitsmenda eluaastani, ei eristagi laps rangelt päevasündmusi, fantaasiaid ja unenägusid. Ka täiskasvanutel esineb vahel kummalisi seisundeid, kus une ja tegelikkuse piir kaob. Enamasti juhtub see siis, kui reaalne maailm näib liiga võõras, tundetu või keeruline.
Saksa laste- ja noortepsühhiaater ning une-uurija Ulrich Rabenschlag selgitab raamatus “Laste unerännud” tegelikkuse ja une piiride ähmastumist asjaoluga, et väikesed lapsed püüavad väga intensiivselt tegelikkust tunnetada ja selle seaduspärasusi mõista. Nad rändavad läbi kireva – osalt sünge, osalt helge – maailma, kus jätkub lõputult imestamist olemasoleva üle. Uni on otsetee siseilma, mis innustab loovust. Nii ei põgene lapsed mitte unenägudesse, vaid need on neile sama reaalsed kui tegelikkus.
Nende unenägudes põimuvad ja vastanduvad sise- ja välisilm. Nii ammutavad nad teateid teadvuse sügavamatest kihtidest, kuhu täiskasvanud meditatsiooni, uimastite ja uneanalüüsi kaudu vaevaliselt teed otsivad ning kus on peidus loovad ideed ja originaalsed lahendused.
Lapseeas vajame unenägusid info sorteerimiseks, noorukieas selleks, et uued kogemused tervikuks liita. Vanemas eas kogetakse uusi asju vähem ning toetutakse pigem kogemustele ja harjumustele. Kui väheneb vajadus infot talletada, töödelda ja siduda, siis väheneb ka sügava, unenägudega une kestus.
Hea ja piisav uni aitab säilitada loovust, mälu ja närve. Unevaegust loetakse ärrituvuse, kontrollimatu käitumise, närvilisuse, unustamise ja kohanemisvõimetuse põhjuseks. Unehäirete taga peituvad mitmed teised hädad, sealhulgas ka psüühilised häired, hirmud ja depressioon.
Stressiseisundis muutub nii unenägude hulk kui ka nende sisu. Pingelisel ja probleemiderohkel eluperioodil on unenäod ärevamad ja neid võib esineda tavatult sageli. Kriisis olevate inimeste unenägusid mõjutab hirmu ja lootusetuse tunne. Halbu unenägusid võib võrrelda palavikuga: mõlemad annavad märku, et midagi on korrast ära, et miski väärib tõsist tähelepanu.
Öised fantaasiaretked on inspireeritud argikogemustest – ligi 70% unenägusid arvatakse olevat seotud igapäevaeluga. Näljane näeb unes sööki, maaelanik kõnnib looduses, linnamees aga ümbritseb end ka unes tuttavate tänavate ja suurelamutega. On unenägusid, mis võivad mitme aasta vältel korduda. Korduvas unenäomotiivis võib tihti peituda vihje millegi muutmiseks oma elus.
Kui keele abil saame suhelda teistega, siis unenäod loovad kontakti iseendaga. Unenägusid tasuks arvestada, sest neist võib leida kasulikke seoseid, mida me ärkvel olles pole taibanud tähelegi panna, ning hoiatussignaale, mis aitavad vältida möödalaskmisi elus.
Vahel võib alateadvus unenäo jaburaks või õudseks kujundada. Haigused annavad endast märku õudusunenägude ja painajatena. Kui üks ja sama hirmutav ööelamus aina kordub, tuleb endale tunnistada, et tegemist võib olla tõsise kriisiga. Õudusunenäod võivad olla varem läbielatud vapustuse tagajärg, andes märku allasurutud ja lahendamata jäänud asjaoludest. Öised hirmud ja õudused võivad viidata ka inimloomuse pahupoolele – pole ju keegi meist läbinisti ideaalne. Sel juhul väljendab uni nõuet endale oma varjukülgi tunnistada. Mida enam me oma iseloomu eri külgi teadvustame, seda kindlamini suudame oma puudused ja nõrkused kontrolli alla võtta.
Unenäod annavad lisavõimaluse kogemuste sorteerimiseks ning uue info talletamiseks ja seostamiseks teadaolevaga. Tänu sellele suudame näha asju teise nurga alt ning kavandada tulevikku tavapärasele loogikale allutatud mõtlemisest erinevalt.
Püüa nähtud uned meelde jätta
Paljugi sellest, mida me igatseme või väldime, mis meid teadlikult või alateadlikult häirib ja rõhub, ilmub kas otsesel või sümboolsel kujul ka unenäkku. Unenäost saab soovide, mõtete ja tunnete omapärane peegel. Et unenägusid analüüsida, on neid vaja mäletada. Järgnevalt toome unenägude paremaks mäletamiseks mõned nõuanded.
*Võta appi päevik, kuhu kirjuta üles nähtud unenäod. Hoia vihik ja kirjutusvahend oma voodi läheduses, et kohe pärast ärkamist saaks märkmeid teha.
*Enne unne vajumist ütle iseendale: “Hommikul ärgates kirjutan vihikusse, mida ma unes nägin.”
*Juhul kui sa ei mäleta ühtki unenägu, märgi ka see ära.
*Juhul kui sa pikka aega üldse und ei näe, mõtle ise mingi unenägu välja ning mõtesta see lahti otsekui tõeline. Seegi võte aitab suurendada unenägude mäletamise tõenäosust.
Õudusunenägudest lahtisaamine
Kohutavatest ja ärevatest unenägudest lahtisaamiseks tõotab abi unenäole uue lõpu loomise harjutus:
*kujutle, nagu uinuksid uuesti;
* püüa unes nähtud sündmusi jätkata ja kogeda, mida sealjuures tunned;
* vii unenägu loogilise lõpuni.
Nii harjutades leevenduvad luupainajalike unenägudega kaasnevad psüühilised pinged. Asjade paranemine igapäevaelus kajastub ka unenägudes – masendust tekitavatele unenägudele hakkab lisanduma meeldivaid, kaunites heledates värvides unenägusid.
Kuidas unenägusid tõlgendada?
Inimestel on kalduvus unenägudele seletust otsida, eriti tugevas stressis olles. Teadmatuse, hirmu, äreva ootuse või meeleolu languse korral otsime sageli probleemile lahendust unenägude sisust. Unenägude analüüsiv seletamine võib olla kasulik, kuna see annab lisainfot meie hingelise ja kehalise seisundi kohta. Oma alateadvuse mõistmiseks on vaja pöörata tähelepanu unenäotegelastele, -sündmustele ning nendevahelistele seostele. Võtkem arvesse, et unes toimub ka päeval nähtu või mõeldu meeldejätmise protsess, mälu korrastumine.
Kuidas unesid psühholoogiliselt tõlgendada? Kõigepealt püüa endale võtta unenäos esinenud inimese, eseme või nähtuse roll. Proovi end sellega samastada. Unes nähtud inimesed ja esemed, olgu need siis ilusad või inetud, täiuslikud või puudulikud, tuntud või tundmatud, muutuvad sel ajal, kui sa end nendega samastad, sulle arusaadavamaks. Enamasti kajastavad nad ju midagi sinust endast.
Stressi üks põhjustajaid on tungiva eneseteostamise soovi takistatus. Samastades end mitmesuguste tegelastega oma unenäost, võid oma piirangutest ja nende põhjustest selgema pildi saada. Ka see meeleolu, milles sa pärast unenägu öösel või hommikul ärkad, annab sulle teavet oma meeleseisundi sügavamaks lahtimõtestamiseks.
Kuidas suhtuda unenägusid seletavaisse käsiraamatuisse? Psühholoogi vaatenurgast pole õige otsida unenägudele käsiraamatust otsest ja ühest vastust, igaühel on selleks liiga individuaalne “unenäokood”. Sage käsiraamatusse vaatamine võib stressis või masenduses olles hirmu ja ängi lisada – näiteks siis, kui tegemist on õudusunenäoga, millest kardetakse halba välja lugeda. Ent samas võib unenäoseletajast saada ka rahustava kinnituse selle kohta, et enamik kohutavaid asju, näiteks tulekahi, surnu nägemine või kõrgelt kukkumine, on levinud motiivid, mis “ei tähenda” midagi pahaendelist. Üldiselt tuleks käsiraamatute paikapandud seletustele kindlalt eelistada unenägude ise tõlgendamist, kas või ülal toodud soovitustest lähtudes. Iseenda seest ammutatud tähendused ja tõlgendused, mis aitavad oma väärtushinnangutele tuginevaid lahendusi leida, on kindlasti märksa täpsemad ja kasulikumad kui unenäoseletajatest kogutavad eelarvamused.
Allikas:
http://www.epl.ee/artikkel/137498
