Ühenduses perioodilise päeva-öö vaheldumisega on eriline perioodiline nähtus inimeste ja loomade elus, mida nimetatakse uneks. Inimese uni kestab keskmiselt 8 tundi ööpäevas. Vanematel inimestel kestab vähem, lastel rohkem. Keskmine inimene on 70-ndaks eluaastaks näinud umbes 150000 unenägu.
Uni on psühho-füüsiline nähtus. Unes on mitmeti muutunud nii meie kehalised protsessid kui ka meie hingeelu. Mis puutub kehalistesse protsessidesse, siis paistavad mõned neist meile juba kohe silma, näiteks lihaste lõtvumine: inimene, kes istudes jääb magama, ei suuda enam oma pead püsti hoida – tema kaelalihased ei ole enam küllalt pingul, jne. Magaja juures on omane ka muutused hingamises ja pulsi sageduses. Hingamine on 18 kuni 20 korra asemel ainult 14 kuni 15 korda minutis, pulss on langenud täiskasvanuil 70-lt 60-le ja lastel 100-lt 89-le. Üldine keha temperatuur langeb umbes poole kraadi võrra.
Unel on väga suur tähtsus nii meie füüsilises kui vaimses elus. Une läbi uueneb meie kehaline ja vaimne jõud, uni on meile värskendava toimega, annab meile endise energiaga taas tööle asuda. Inimene kannatab palju kauem toidu puudust kui une puudust. Katsed koertega näitasid, et juba võrdlemisi lühikese ajaga unepuudus kutsub esile looma surma. Seda teadmist kasutati vanasti Hiinas eriti raske surmanuhtluse viisina. Inimestel takistati und. Värskendav mõju on kõigepealt sügaval unel, kuna väga kerge, pealiskaudse une tähtsus on selle poolest palju väiksem. Värskendava une kõrval on olemas ka "väsitav" uni – uni, mis on rahutu, katkendlik, ühendatud raskete unenägudega. Seepärast on õnnelikud inimesed need, kel on hea, rahulik ja sügav uni, kes jäävad kergesti ja kohe magama ning magavad sügavalt ja rahulikult.
Kõige tavalisem une korratus on unetus, raskused magamajäämisega või jääda magama terveks ööks. Umbes 20% inimestest kannatavad mõnda aega oma elus unetuse all. Lühikesed episoodid unetusest on tavaliselt põhjustatud murest ja stressist aga unetus tihti süveneb kui kannataja sellega tegeleb. Paljud inimesed muutuvad rahutuks peale mitmeid halvasti magatud öid. Uni on oluline inimese funktsioneerimiseks, kuid üllatuslikult suur osa sellest faktist ei ole tõestatud. On mõistlik arvata, et keha võiks vajada rahulikku, vaikset perioodi, et ennast "laadida". Enamik inimesi magab 7 kuni 8 tundi iga öö, aga see varieerub individuaalselt. Mõned inimesed vajavad kõigest 3 tundi magamiseks. Unevajadus muutub ka inimese elu jooksul. Tavaliselt kui inimene vananeb, vajab ta järjest vähem und.
Unesse puutuvatest küsimustest on psühholoogia seisukohalt tähtsaim küsimus une "sügavusest". Otseselt "mõõta" une sügavust me ei saa, kuid on võimalik saada une sügavuse kohta enam-vähem täpseid kaudseid andmeid. Vastavaid katseid viidi läbi juba enam kui 100 aastat tagasi. Ka hiljem on selliseid katseid korraldatud. Me kõik teame, et kära läbi võib inimest üles äratada. Siin võime oletada, et uni on seda sügavam, mida tugevamat kära on inimese äratamiseks tarvis teha. Erinevas tugevuses kära teha on äärmiselt lihtne. Võetakse näiteks metallkuulike ja lastakse ta puust või metallist plaadile kukkuda. Mida raskem on kuul ja mida kõrgemalt ta kukub, seda tugevam on kära. Selliste abinõudega korraldatud äratamiskatsed näitasid, et alguses on uni võrdlemisi kerge ehk pealiskaudne, kuid siis hakkab selle sügavus ruutu kasvama, jõudes umbes ¾ tundi peale magamajäämist maksimumini, püsib seal umbes pool tundi ja hakkab seejärel ruttu langema ning mitme tunni jooksul kuni hommikuni on uni jälle võrdlemisi kerge ehk pealiskaudne.
Mõned uurijad on leidnud, et kui ülesärkamise järel uuesti magama jääda, siis järgneb sellele jälle unesügavuse maksimum, kuigi väiksem ja lühema kestvusega. Üks uurija on öelnud, et me üldse liiga palju magame, liiga palju andume pealiskaudsele unele, mis ei too meile mingit kasu. Kõigele sellele peab aga lisama, et see, kas teatav ärritus, näiteks kära, meid äratab või mitte, ei olene igakord ainult ärrituse tugevusest või une sügavusest. Siin on olemas ka veel teisi põhjusi. Näiteks ema, kes magab väikese lapsega, võib vahel magada üsna suure kära juures, kuid iga kord ärkab kohe üles, kui laps vähimatki häält hakkab tegema. Sellest järeldub, et peale ärrituse tugevuse on tihti tähtis veel ka ärrituse tähendus.
Säärased nähtused, kus magaja ärkab üles selle tõttu, et ärritusel on tema jaoks eriline tähendus, tekitab küsimuse, mis toimub une ajal meie teadvuse või hingeeluga? Kindlasti on paljud tähele pannud, et tihti, kui meil on vaja üles tõusta varem kui harilikult, siis me ärkamegi õigel ajal, ilma et keegi oleks meid äratanud. Esimesena uuris seda nähtust umbes 100 aastat tagasi endine Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor Tschisch. Magama minnes otsustas Tschisch ärgata kindlal ajal, ärgates vaatas ta kella ja pani aja kirja. Need katsed kestsid kolm aastat ja nende arv ulatus üle saja. Tschisch leidis, et keskmine viga ärkamisajas oli temal 13 minutit ja et uni katseöödel ei erinenud millegi poolest harilikust unest. Sarnastele tulemustele jõudis ka teine uurija kelle nimi oli Vaschide’i. Lisaks Tschischile leidis ta, et viga ärkamisajas talvel ja sügisel oli suurem kui talvel ja kevadel.
Sääraste nähtuste puhul kus magaja ärkab kas sellepärast, et antud ärritus omab tema jaoks erilist tähendust, või sellepärast, et ta on varem otsustanud ärgata antud ajal, tahaks paista, nagu ei magaks une ajal mitte meie terve mina, vaid ainult üks osa temast, kuna teine osa on endiselt ärkvel ja hoiab alles sidet välisilmaga. Kuid ärgates üles me sellest mitte midagi ei mäleta. See, mida mäletame oma elamustest une ajal – on meie unenäod.
Kas on võimalik ka uni ilma unenägudeta? Kui meile näib, et me tihti ei näe und – kas see ei olene ainult sellest, et me unenäo kohe jälle unustame? Mõned uurijad, kes on lasknud ennast järsku unest üles äratada, on iga kord tähele pannud, et nad enne seda olid näinud und. Paistab tõenäolisem olevat arvamus, et on võimalik uni ka unenägudeta.
Kuid mis on õieti unenägu? Unenäod on meie omad kujutlused ja nendega seotud teised psüühilised protsessid. Sellepärast on unenägude seletamiseks vajalik kõigepealt meie oma hingeelu, tema iseärasuste ja seaduste tundmine, mis on saadud teiste hingeliste nähtuste uurimise põhjal.
Meie unenäod ununevad äärmiselt ruttu. Sellepärast on vaja peale ärkamist unenägu kõikide tema üksikasjadega endale võimalikult täielikult meelde tuletada ja siis täpselt üles kirjutada. Säärase subjektiivse meetodi kõrval on tarvitatud unenägude uurimisel ka "objektiivset" meetodit. On vaadeldud magajat, eriti tema miimikat, häälitsemist, muutusi hingamises jne. Unenägude uurimisel on tarvitatud ka eksperimentaalset meetodit: mõjutud mingil viisil magajale ja püütud seejuures kindlaks teha, kuidas see on mõjunud tema unenägudesse. Iseäranis laialt on eksperimentaalset meetodit unenägude uurimisel tarvitanud norra psühholoog Mourly-Vold.
Unenägudes esinevad kujutlused mitme meele alalt, kõige sagedamini nägemise ja kuulmise, palju harvemini kompimise ja liigutusaistingute ja väga harva maitsmise ja haistmise alalt. Unenäokujutlusega liituvad sageli ka igasugused mõtted, tundmused ja soovid. Unenäokujutlused on sageli äärmiselt elavad, sama elavad kui meie tajud. Kuid mõnikord on selge ainult osa kogu unenäostseenist, kuna kõik muu jääb enam või vähem tagaplaanile. Tihti on ka terve unenägu segane ning vähe elav ja üksikuil juhtudel puuduvad üldse kujutlused mõnedest unenäo objektidest: meie ainult "teame", et need on meie läheduses, kuid ei "näe" neid.
Peale muutuste kujutluste elavuses võime unenägudes tähele panna muutusi ka teistes psüühilistes protsessides. Esiteks mälus. Me tahame näiteks midagi meelde tuletada, mida me väga hästi teame, kuid see ei õnnestu. Me näeme midagi unes ja kõige tähtsam asi, mis peaks meile sel juhul kohe meelde tulema, jääb tulemata. Näiteks näeme unes tuttavat, kes on surnud, kuid me ei küsi endalt kuidas see on võimalik, tuttav on ju surnud? Selle kõrval on ka juhtumeid, kus me näeme unes midagi, mis oma sisu poolest on meile täiesti uus, kuid meile tundub, nagu oleksime me seda juba ammu näinud. Niisuguste juhtude kõrval on teada ka teisi, kus mälu unenäos on parem kui ärkvelolekul. Siin võib tuua ühe näite. Üks advokaat, kes oli päeva jooksul maksnud oma kassast mitmele isikule suuremaid summasid, leidis õhtul, et kassas on 1000 krooni liiga palju. Vaatamata kõigile otsimistele ei leidnud ta siiski viga. 10 päeva hiljem nägi ta unes, et maksis ühele isikule 14000 krooni; enne andis talle 12000 krooni mitmes rahas ja siis kaks viiesaja kroonist ise öeldes, et siin on nüüd 13-nes ja 14-nes tuhat. Hiljem selgus, et unenägu vastas tõele.
Iseäranis paistab unes muudetud olevat meie mõtlemine. Tihti on unenägu oma sisu poolest täiesti absurdne, kuid see ei paista meile sugugi silma. Mõnikord teatavad mõtted, teatav nali jne., mis on iseenesest kahtlase väga väärtusega, paistavad meile unes äärmiselt vaimukad olevat, me tunneme nende puhul uhkust iseeneste üle, naerame nende peale jne. Vahel me paneme tähele, et unenäo sisu ei ole täiesti korras ja kohe muutubki see vastavalt. Näiteks üks füüsik näeb unes, et tema ees klaasist nõus põleb vee all tuli. Ta hakkab mõtlema, et kuhu jäävad gaasid, mis tekivad põlemise tagajärjel? Ja kohe näeb ta, et veepinnale hakkavad tõusma gaasimullid. On olemas ka juhtumeid, kus meie mõte töötab unes päris korralikult. Jutustatakse koguni sellistest juhtudest, kus unes on lahendatud tähtsaid teaduslikke probleeme, mille kallal ärkvelolekus oli asjata pead murtud, on komponeeritud terveid muusikapalasid jne. Väga huvitavad on ka juhud, kus me unes püstitame iseendale mingisuguse küsimuse ja kelleltki teiselt saame sellele küsimusele vastuse.
Unenägudega käivad kaasas vahel ka mitmesugused liigutused. Osad inimesed räägivad unes, teised liigutavad unes üksikuid kehaosi ja on olemas ka inimesi, kes magades tõusevad üles, panevad ennast riidesse, kõnnivad ringi, teevad midagi jne. Neid inimesi nimetatakse "kuutõbisteks". Nimetus "kuutõbine" on tekkinud rahva arvamusest, et selle nähtuse põhjuseks on kuu, mis on paistnud magajale. Räägitakse, et "kuutõbised" on oma liigutustes äärmiselt osavad. "Kuutõbise" tegevus on nähtavasti ühenduses tema unenäo sisuga. Kui "kuutõbine" ärkab ei tea ta mõnikord midagi oma unenäost jutustada, samuti sellest, et ta ringi jalutanud on.
Vaadates nüüd üksikuid unenägusid tervikuna, paistab nende juures tihti silma kõigepealt üks joon s.o. nende katkendlikkus, loogiliste sidemete puudumine üksikute elementida vahel, ootamatud hüpped ühelt asjalt teisele jne. Unenägude katkendlikkuse puhul räägitakse tihti sellest, et meil puudub unes kriitika, puudub mõte mingist kindlast ülesandest, mida tarvis lahendada, mingisugune meid huvitav teema jne., mis võiks ühtlustada meie mõtete ja kujutluste voolu ja anda sellele kindla suuna. Kriitika ehk seisukohavõtmise puudumisega üksikute unenäo elementide suhtes seletatakse ka unenägudes sagedasti esinevaid absurdsusi ja puudulikku kontrolli meie sõnade ja tegude üle.
Mis on unenägude põhjused? Need võivad iseenesest olla mitmesugused. Esiteks võib unenäo lähtepunktiks olla mingi magaja meeltele mõjuv ärritus ja unenägu oma sisult osutuda kõigepealt antud ärrituse täienduseks, selle fantastiliseks ja hallutsinatoorseks tõlgendamiseks. Selline side unenäo ja teatava ärrituse vahel paistab sagedasti silma juba iseenesest. Näiteks meil hakkab külm, kui on maha libisenud tekk ja me näeme unes, et kõnnime puudulikus rõivastuses tänaval või näiteks haigele pannakse jalgade alla pudelid kuuma veega ja ta näeb, et käib tuldpurskava vulkaani kraatril ja maapind tema jalge all on tuline.
Teatavate meile mõjuvate ärritustega tuleb tihti seletada ka unenägusid ujumisest või lendamisest. Arvatavasti näeme und lendamisest siis, kui meie kehaline olek on iseäranis hea, hingamine sünnib kergelt ning me ei tunne aluse surumist, millel me magame, jne.
Rahva seas on tuntud ka selline nähtus nagu "luupainaja". Unenägu suurest loomast jne., kes on magaja rinnal, on harilikult tingitud takistustest hingamisprotsessis. Und luupainajast näevad harilikult ainult need, kes temasse usuvad. Teiste juures võtab unenägu samades tingimustes mingi teise sisu.
Võttes mõned juhud, kus unenäo põhjuseks on olnud mingi magajale mõjuv ärritus, siis paistab, nagu võiks selle täiendamine teatavate piltidega ja stseenidega, selle tõlgendamine mõnikord sündida peaaegu silmapilkselt, kuigi magajale pärast näib, nagu oleks ta üle elanud terve pika unenäo. Eriti kuulsaks selle poolest on saanud tuntud prantsuse unenägude uurija Maury. Maury nägi unes (umbes 1840 a.), kuidas ta üle mõisteti kohut ja ta hukkamisele määrati. Ta nägi üksikasjalikult kuidas teda tapalavale viidi, timukas ta laua külge sidus ja tapakirve langetas. Ta tundis isegi kuidas tema pea lahutati ta kehast. Pärast suures hirmus ärkamist tundis ta oma kaelal voodi-eesriide keppi, mis oli kukkunud tema kuklale nagu giljotiini kirves. See kestis silmapilgu ja siiski oli ta selle välise mõju võtnud lähtepunktiks oma unenäole, milles oli järgnenud üksteisele nii suur hulk sündmusi. Siin paistab nagu oleks kogu sündmusrikas ja näiliselt pikk unenägu tegelikult kestnud ainult mõne silmapilgu – kepi kukkumisest kuni magaja ärkamiseni. Nüüd aga natuke teistsugune näide. Prantsuse uurijal Claviére’il oli äratuskell, mis helises kaks korda. Esimene kord tegi kell ainult kaks või kolm üksikut lööki ja 22 sekundi pärast oli harilik pidev helin. Ükskord nägi Claviére und, kus ta oli ühes rändteatris. Üks näitlejaist, kelle ta ära tundis istus laua taga, kesk näitelava ja kõneles kostüümide arvust ja rikkusest, mis näitlejate trupil on, millesse ta kuulub. Äkki oli kuulda lühike helin. Selle peale ütles ta "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib ühe kostüümi pärast, mille me oleme temalt tellinud". Ta tõusis ja läks näitelava tagaossa. Sel ajal Claviére’i isa oli astunud toolile ja ütles valju häälega: "On parem olla siin ja kuulata neist asjadest, kui olla mujal ja kuulda jutlust patust". Siis Claviére ütles isale: "Jah, nagu see sagedasti juhtub rändtruppides". Kohe peale seda ärkas ta äratuskella helina peale. Siit võib järeldada, et näitleja sõnad "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib" järgnesid esimesele kella helinale ja seega oli kogu unenäo kestus neist sõnadest kuni Claviére’i ärkamiseni umbes 22 sekundit. Samade sündmuste kordamine ärkvelolekus nõuab keskmiselt 17 kuni 18 sekundit. Toodud unenäos ei ole seega kujutluste voolamine sugugi kiirem neile vastavate reaalsete sündmuste käigust.
Esimesel juhul näeme seda, et inimene elas unes läbi väga pika sündmuste ahela, mis reaalses ajas kestis võib-olla ainult sekundi, teisel juhul on aga sündmuste kulg unes võrreldav ajaliselt sündmuste kuluga reaalses ajas. Kõik on suhteline.
Unenägude tekkimisel võivad tähtsat osa etendada ka meie tundmused ja soovid. Tundmuste puhul võiks arvestada kaht võimalust. Esimene: teatavad tundmused, seotud teatavate asjadega, olid meil juba varem olemas ja tundmuste mõju unenägude tekkimisele väljenduks niisugusel juhul kõigepealt selles, et me näeme und esmajoones neist elava "tundelise tooniga" värvitud asjadest. Mõned uurijad loevad seda tundmuste momenti väga tähtsaks teguriks meie unenägude tekkimisel. Teine võimalus seisneb selles, et mitmesuguste orgaaniliste protsesside läbi meis on une ajal esile kutsutud mingisugune üldine emotsionaalne ehk tundmusolek ja unenägu on sisult nagu selle põhjendus, nagu emotsionaalse olekuga antud üldise kava üksikasjalik täitmine. Mõnes unenäos võib esile astuda nii varem olnud kui ka alles une ajal kehaliste olekute läbi esilekutsutud tundmuste mõju.
Samuti nagu meie tundmused, võivad meie unenägude tekkimisel etendada teatavat rolli ka meie rahuldamata jäänud soovid. Näiteks näljane näeb tihti unes sööke, rahapuuduse all kannataja leiab unes hunniku raha, armastaja näeb unes armastatut jne. Sellelt seisukohalt võib meie unenägusid seada kõrvuti unistustega. Ka unistuste aluseks on tihti mingi rahuldamata jäänud soov, nagu soov olla kuulus, rikas jne.
Kuulsa Viini psühhiaatri Freud’i arvates ei ole unenägudes midagi juhuslikku, midagi, milles puuduks loogiline side elementide vahel. Unenäo tekitajaks on ikka teatud kindel soov ja kogu unenägu tuleb seletada lähtudes kõigepealt sellest soovist. Kuid otseselt väljenduvad soovid unenägudes ainult harva, tavaliselt laste unenägudes. Täiskasvanul on unenäo tekitajaks harilikult mingi varjatud, tema alateadvuses peituv soov. Need soovid, mis peituvad meie teadvuses, võivad olla ka sellised, mis ei kannata päevavalgust. Need on soovid, mis kui mittevastavad moraalseile ja sotsiaalse ümbruskonna nõudeile, võivad olla teadvusest välja tõrjutud teadvusetusse. Meie teadvuses peituvate soovide iseloomu tõttu ei luba meie "sisemine tsensuur" neil väljenduda meie unenägudes otseselt. Selle tõttu tarvitab meie teadvus unenäos kaudset teed ja nimelt saavutab ta oma soovide rahuldamist sümboolselt. Niiviisi tuleb iga unenäo juures teha vahet kahe asja vahel: ühelt poolt unenäo manifestne ehk avalik sisu – need kujutlused, mis olid magajale otseselt antud ja millest ta pärast jutustab; teiselt poolt unenäo latentne ehk varjatud mõte – need mõtted ja soovid, mis peituvad unenäo manifestse sisu taga, millest unenäo nägija ise mitte midagi ei tea ja mida võib kindlaks teha ainult manifestsest sisust lähtuv ja erilisi meetodeid tarvitav analüüs. Lühidalt ütleb seega Freud’i teooria, et kõik meie unenäod või enamus neist on "sooviunenäod". Mitte kõik psühhoanalüütikud ei ole nõustunud Freud’i vaadetega. Alfred Adler (1870 – 1937), kes oli Freud’i kolleeg, lükkas tagasi paljud aspektid Freud’i doktriinis, kaasa arvatud une tähenduse. Adler väitis, et unenägu ei kehasta alateadlikke soove nagu Freud uskus. Selle asemel nägi ta unenägu mistahes mõtete jätkamisena. Paljud kaasaegsed terapeudid jagavad seda vaadet.
Kuid Freud’i teooria vastu räägivad ka mitmed unenägudesse puutuvad faktid, nagu otsene, mittesümboolne soovide rahuldamine paljudes unenägudes, nagu hirmu unenäod, unenäod, mis sisult ei ole midagi muud kui varem toimunud intensiivse elamuse täpne kordumine jt. Kuid vaatamata sellele et Freud’i unenägudeteooria ei suuda rahuldada eelarvamusteta uurijat, on Freud’i unenägude uurimused ka palju väärtuslikku andnud.
Unenäod etendavad paljude inimeste elus tähtsat osa. Seda võib näha eriti loodusrahvaste juures. Loodusinimene ei oska endale unenägusid teisiti seletada kui sellega, et inimeses elab veel üks teine "mina", tema hing, mis on kujult üldiselt sarnane tema kehaga, kes võib une ajal ajutiselt lahkuda inimese kehast, ringi käia, lennata, kohtuda teiste inimeste hingedega. Loodusinimese silmis on unenägu oma sisult sama reaalne kui see, mida ta tajub ärkvel olles ja unenägusid tuleb selle tõttu võtta sama tõsiselt kui meie tavalise kogemuse ärkvelolekus. Võrreldes hariliku kogemusega oleks unenägudel veel see eelis, et nende kaudu avaneb inimesele osalt see, mille tunnetamine meelte abil üldse võimalik ei ole, nagu meelelise maailma taga peituv kõiksugu salajaste võimude, vaimude ehk müstiline maailm ja tulevik. Selle kohta ütles loodusrahvaste mõtteilma uurija, tuntud prantsuse filosoof Lévy-Bruhl, "ei ole ühendus meelelise realiteedi ja müstiliste võimude vahel kuskil teostatud täiuslikumalt kui unenägudes, kus inimene liigub ühest maailmast teise, ilma et ta seda ise märkaks". Esiteks peavad loodusrahvaste unenäod näitama minevikku: See, mis on juhtunud unenäos, on juhtunud ka tegelikkuses, kuigi inimene ise sellest otseselt mitte midagi ei mäleta ega tea. Teiseks ei näita unenägu mitte niipalju seda, mis on juba toimunud kui seda mis peab veel toimuma. Mõnedel juhtudel seisab unenäo peatähtsus selles, et ta näitab, mida inimene tingimata peab tegema, et temaga ei juhtuks näiteks õnnetust. Seejuures ei loeta endale kohustuslikeks ainult iseenda, vaid ka teiste unenägusid. Eriti tõsiselt võidakse võtta unenäo "käsku", kui selle nägijaks on olnud haige isik.
Et meie unenäod, mis ei ole midagi muud kui meie enda kujutlused une ajal, ei või seega ennustada unenäo põhjal tulevikku nagu osad inimesed armastavad teha. On ju praegugi väga palju erinevaid raamatuid ja teatmikke – unenägude seletajaid. Öeldakse, et siiski on paljud inimesed midagi unes näinud ja see on pärast täide läinud. Kas siis unenäod siiski ennustavad tulevikku? Peab mainima, et sageli seal, kus jutustatakse sellistest tõsiasjadest, neid ei ole üldse olemas, et tihti keegi usub, et teatav unenägu on täpipealt täide läinud, kuid seejuures aina petab iseennast ja ka teisi. Seda loomulikult tahtmatult. Võrreldes sellega, kuidas me tajume reaalse maailma asju, on meie unenäod tihti ebaselged, vähe üksikasjalikud ja ka kõige parema tahtmise juures meie poolt ei ole meie mälu harilikult kaugeltki nii usaldusväärne. Seda näitab meile juba igapäevane kogemus ja ka küllalt tõestatud suur hulk erilisi katseid piltidega, etteloetud juttudega jne. Sellepärast võiks kõigil sellesarnastel juhtudel olla jutt ainult teatavast üldisest sarnasusest ühelt poolt teatava unenäo ja teiselt poolt teatavate reaalsete asjade ja sündmuste vahel, mis on iseenesest täiesti võimalik ja loomulik. Kuid üldine sarnasus ei anna meile veel õigust rääkida unenäo "täideminekust".
Unenägude täideminemises etendab teatavat osa ka juhus. Ei ole sugugi ime, kui tuhandest unenäost üks näitab teatavat sarnasust mõne reaalse sündmusega, eriti kui seda sündmust oli võimalik täiesti loomulikul teel osalt ette näha või oodata.
Mõned juhtumid, kus unenägu on täide läinud, võib seletada sellega, et me teadsime, et midagi peab tulema, kuid olime selle täiesti ära unustanud, nii et meile pärast näib, nagu oleks unenägu seda ennustanud.
Esineb ka juhtumeid, kus unenägu on teatava sündmuse põhjuseks, kutsudes esile inimese tahteotsuse või kinnitades tema endist otsust. Näiteks oli Aleksander Suur kaua piiranud Foniikia linna Tüürost, kuid ei suutnud seda kuidagi vallutada. Siis nägi ta unes, et tema kilbi peal tantsib satüür (kreeka keeles satyros). Unenägude seletaja Aristoteles seletas unenäo nii, et jagas sõna "Satyros" kaheks: Sa Tyros (sinu Tyros). Seepeale käskis Aleksander Suur ette võtta uue ägeda tormijooksu linnale ja linn langeski tema kätte.
Usuga unenägude prohvetlikku tähendusse on lugu sama kui teiste ebausklike arvamusega. Tuhat unenägu, mis ei ole täide läinud, unustatakse kohe jälle ära, ja üht, mida arvatakse täideläinuks, peetakse meeles, jutustatakse teistele edasi ja tehakse nii paari juhuse põhjal kaugeleulatuv üldine järeldus. Kuid niisugune mõttlemisviis käib täiesti vastu sellele, mida nõuab teadus.
Unenäod on iseenesest väga huvitav nähtus. Mõned inimesed väidavad, et ei näe kunagi unenägusid või näevad väga harva. Teine osa inimestest näeb aga und iga päev ja vahel lausa mitu erinevat ühe öö jooksul. Unenäod võivad olla nagu seeriafilm või kordub üks ja seesama ööst öösse. Millest unenäod siis ikkagi tekivad, kaua kestavad, mismoodi mõjuvad need inimese psüühikale, on neid ikkagi võimalik kuidagimoodi tõlgendada või mitte – need on küsimused, millele oleks huvitav põhjalikumaid, kaasaja uurimustele põhinevaid vastuseid saada. Unenäod kui nähtus on teadlaste poolt suhteliselt vähe uuritud – sellest ka igasugused spekulatsioonid sellel teemal. Vaatamata sellele on uni ja unenäod lahutamatu osa meie igapäevaelust.
Allikas
http://www.hot.ee/allen/dreams.htm
