Kui Jumal midagi lõi, ju siis oli seda tarvis. Uneseisundit on inimesele tarvis puhkuseks, mäluinformatsiooni kinnistamiseks ning ilmselt on see ka liigiomane paratamatus.
Kui söönud ja muud hädapärased vajadused rahuldanud ürgolend turvalises paigas tundideks uinus, oli tema hukkumise tõenäosus oluliselt väiksem võrreldes sellega, kui ta need tunnid ennast eksponeerides või mõne riskantse toiminguga oleks täitnud. Muidugi andis uni talle ka võimaluse oma energiat ökonoomsemalt kasutada. Ent unel, eriti selle REM-faasis, on arvatavasti ka muid funktsioone. DNA struktuuri kaasavastaja, Nobeli laureaat Francis Crick on arvanud, et une ajal puhastatakse mälu liigsest risustavast informatsioonist. Piisava uneta inimene kipub tahtmatult uinuma, on uimane, tähelepanematu ja aeglane. REM-unest ilma jäetu aga ärrituv, agressiivne, muutub jutukaks ja tema reaalsustaju on häiritud. Uni ei ole pelgalt puhkus, vaid spetsiifiline psühhofüsioloogiline seisund, mille käivitavad ajukoore alla peitunud spetsiaalsed närvirakkude tuumad. Limbilise süsteemi (emotsioonide keskus ajus) dopaminergilised neuronid aitavad unenägudele emotsionaalset värvingut anda. Une ajal pidurdub ajutüve võrkmoodustise ning vaheaju mittespetsiifiliste tuumade ergastav toime ajukoorele ja kustuvad või fragmenteeruvad teadvuse sisud: värv, helid, kõne ja tekstide tähendused jpm. Seega kaob teadlik enesekontroll ja tegevuse planeerimine. Ajukoor küll võtab vastu ärritusi ja teeb sisulist infotöötlust, ent teeb seda mitteteadvustatud tasemel. Eriti pidurdunud on otsmikusagarate aktiivusus. REM-une ajal, kui nähakse unenägusid, on ajukoore aktiivsusmuster jälle sarnasem oma ärkvelolekumustriga. Täiskasvanud inimesed magavad umbes 1/3 ööpäevast. Unenägudega REM-une faas saabub umbes poolteist tundi pärast uinumist ning kordub perioodiliselt üha kestvamate episoodidena kuni ärkamiseni. Seega kestvamalt unes viibinul on suurem tõenäosus ärkamisel mäletada, et ta und nägi. Unenägusid nähakse, aga ei vaadata, sest vaadata saab midagi reaalset. Uneseisundis on inimene ümbritsevast teadlikkuse mõttes aga isoleeritud ning tema elamused tekivad ajus juba talletunud teabekoodide spontaanse ja fragmentaarse aktiveerumise, ümbritsevate signaalide (teadvusvälise) vastuvõtu ja motivatsioonisfääri mõjude keerulisel ühistoimel. milleks unenägusid tarvis on? Vaevalt küll selleks, et ennustajate kukruid täita. Sigmund Freud uskus, et alateadvusse peitunud motiivid, ihad ja konfliktid võivad end ilmutada unenägudes, aidates pingeid leevendada. Loomingupsühholoogia huvilised on arvanud, et unenäod aitavad leida probleemidele lahendusi (nt kuulus lugu Kekule unenäost, milles talle ilmutus benseeni molekuli struktuur). Soome teadlane Antti Revonsuo oletab, et unenäod kui virtuaaltegelikkuse ilming võimaldavad ohu simulatsiooni ning on justkui kaitsemehhanism. Tavaolukordades harva ette tulevate dramaatiliste situatsioonide puhul kiire infotöötlus ja valmisolek eeldab nende läbimängimist unes – hoopis ohutum ja valutum ju. Muuseas, Revonsuo uurimisrühm sai oma teooriale kinnitust, leides, et ohukolletes elavatel lastel, kelle ohutaju mehhanismid on ülekoormatud, esines ka rohkem ohtudeteemalisi unenägusid. Kas unenägu tulevikku ennustab või põhjustab? Ei! Kas unenäo sisu võib kokku langeda sellega, mis edaspidi tegelikult juhtub? Jah! Unenägude prohvetlikke omadusi uskuvad inimesed teevad klassikalise loogikavea – post hoc ergo propter hoc (pärast seda, järelikult selle tõttu). Inimene, kes nägi öösel unes, et kõnnib lõputut teed pidi, ja kellele järgmisel päeval pakutakse uut tööd, tõlgendab seda ennustusena. Ent samasugust unenägu näinud inimene, kes töölt lahti lasti, tõlgendab seda täpselt vastupidi. Unenägusid tõlgendab inimene alati hiljem, lähtudes kogu kontekstist, tõlgendusi aga saab unenägude umbmäärasuse ja kahemõttelisuse tõttu olla mitmeid. Unes nähtavat mõjutavad ka inimeste huvid, eesmärgid ja hirmud, mis põhinevad tegeliku elu seikadel. Viimased põhjustavad elukäigu sündmusi ja muutusi ilma selletagi, et mingit und nähakse. Unenägu on lihtsalt huvitavaks kaasnähtuseks, ilma mingit põhjuslikku või «selgeltnägevat» võimet omamata. Poolune seisundis või läbi une mõjutavad inimest teiste öeldu, raadiost või tänavalt kuuldu, teadvusväliselt mällu talletunu. Kõik see võib endas kanda informatsiooni tegelikult toimuvast, mis toimib omasoodu ja pole unele midagi võlgu. Unenägu pole ei põhjus ega saatusesõrm, vaid on ise samuti tagajärg, mida pahatihti eelinformatsioonina tõlgendatakse.
Allikas
http://www.postimees.ee/280305/tervis/128273.php
