Unenäod on nagu kirjad kaugest tundmatusest, milleks on meie enda alateadvus. Unenägude uurimine on justkui kirja avamine. Kas me ikka tahame avada seda kirja, mis meile igal ööl saadetakse või soovime kirju hoopis virnade viisi koguda, jättes kõik avamata, on meie endi otsustada.
Psühhiaater ja psühhodraama juht Andres Sild, kes ühtlasi tegeleb ka unenägude analüüsimisega psühhodraama meetodil, oli nõus vestlema une teemal.
Millisel teoreetilisel alusel põhineb töö unenägudega?
Me kasutame töös unenägudega Freudi psühhoanalüütilist unenägude tõlgendust. Freud uuris unesid, keelevääratusi ning unistamisi ilmsi, omistades kõigele tähenduse. Esimesed mälestused, mis inimesel tekivad, on kehaga seotud ja mitteverbaalsed. Inimese meel loob ennast väga varases eas, olles emale hästi lähedal.
Unenäod on selles mõttes sarnased, et neis figureerivad sümbolid, visuaalsed pildid, tunded ja keha ka tunded. Keha mäletab kõiki läbielatud traumasid. Mäletab ka seda, mida meel ei mäleta. Seosed alateadvuses on olemas.
Töö unedega on seetõttu tõhus, et aitab välja selgitada probleeme, mida ei mäletata ja mida ei suudeta verbaalselt väljendada. Selleks on erinevad psühhodraama tehnikad, kuidas erinevaid unenägusid taastada.
Unes olemist võrreldakse terapeutilise protsessiga - sel ajal on magaja rohkem iseendaga kontaktis ja selles mõttes rohkem reaalsuses kui igapäevaelus. Unes inimene on lausa sunnitud iseendaga olema.
Millised on need unenäod, millega töötatakse? Kas neiks peab olema mõni eriline unenägu?
Töö on väga subjektiivne. On inimesi, kes on mures selle pärast, et nad üleüldse und ei näe, kuid rohkem on muidugi neid, kes näevad kirevaid ja võib-olla väsitavaidki unenägusid väga palju ning siis püütakse neid ka tõlgendada. Sageli loetakse unenägude seletamise raamatuid. Kui süsteem hästi välja töötada ja iseennast pidevalt kuulata, võib tõesti näiteks haigusi ette aimata, lähedastega seotud õnnetusi või ka abikaasa truudusetust. Alateadlikult on see info ju olemas. Sageli ei tule infot sellepärast teadvusse, et võib-olla ma lihtsalt ei taha seda oma teadvusse lasta.
Kas unenägusid uuritakse iseendast paremini aru saamiseks või on see töö psühhoteraapiline?
Seda tööd võib teha nii ühel kui teisel eesmärgil. Inimene valib ise, millega ta tegelda tahab. Mingil põhjusel tehakse subjektiivne valik. Teraapia on subjektiivne, nii nagu probleemidki on subjektiivsed. Korduvatest õudus- või agressiivsetest unenägudest püütakse vabaneda. On mitmeid põhjusi, miks uned säärased on. Tegemist võib olla meeldetuletusega, et midagi on kehvasti, kuigi inimene ise püüab ses suhtes silmi kinni hoida. Aga alateadvus tuletab talle meelde. Unenäod on ju meie endi poolt mingil põhjusel välja valitud.
Psühhodraama töö on mitme astmeline. Grupp koguneb ning tutvutakse omavahel. Tehakse mitmeid vaheastmeid, meenutusharjutusi, joonistatakse unesid, räägitakse neist ja siis lavastatakse. Lavastusi uurime võimalikult täpselt. Inimene saab siis ise olla nendes sümbolites või kujundites, mis tema unes esinesid. Mõnes unenäos võib näha loomi või loodusnähtusi, treppe, uksi ning mida iganes. Kui tegemist on segase unenäoga, saab seda läbi mängides tõlgendada, arvata, mis tegelikult toimub. Dünaamikad hakkavad elama ja korduma. Mitmepildilises unes tavaliselt dünaamikad korduvad.
Kui eri tehnikate abil on unenägu läbi uuritud, võib seejärel und ka muuta või jätkata, eriti juhul, kui uni oli ebameeldiv ja koormav. Laval etendatakse muutust, sellist, nagu inimene ise soovib. Kui see on kehaliselt läbi tehtud ja tunnetatud, ongi tegemist ühe võimalusega, kuidas unenägemist muuta.
Kas une muutmine on võimalik siis läbi teistsuguse kogemuse?
Jah, sest kogemus pole kunagi verbaalne - inimene saab selle tunde keha kaudu kätte. Ta saab ennast välja elada ja teistmoodi olukorda lahendada.
Psühhodraama on tööks unedega kui loodud.
Kui oma unedest räägime, siis see ei tingi veel muutusi, me saame lihtsalt informatsiooni.
Psühhodraama aga tegeleb kohe reaalse situatsiooniga. Oluline on unes ka aeg, mis kontekstis mingit und nähakse. Igal unel on palju tahkusid, võime vaadata une nähtavat osa, mingit sündmust, kuid ka seda, mis selle sündmustiku taga peitub. Ühel sümbolil võib olla mitmeid tähendusi.
Millised need unenägude erinevad tasandid on?
Esimene tasand on igapäevasündmused, see, mis näiteks juhtus eile. See sisaldab neid psühholoogilisi mudeleid, kuidas magaja tavaliselt inimestega suhtleb, kuidas ennast üleval peab. Kui minna sügavamale, pole võimalik vältida Freudi. See on seksuaalne tasand oma tungide ja impulssidega. See on kehaline tasand.
Psühhodraamas käsitletakse sotsiaalseid, psühholoogilisi ja psühhodramaatilisi rolle ja somaatilisi või kehalisi rolle. Unedes on ka need tasandid olemas ning me võime tööd teha erinevate tasanditega. Sisuliselt tegeleme teadvustamisega.
Kuidas unenägude sümboleid tõlgendada?
Sümboleid on muidugi ääretult palju. Me ei anna mingeid tõlgendusi, need annab inimene ise. Unes leidub sageli korduvaid sümboleid. Näiteks nähakse uksi kuskil vanas majas. Rollivahetustes me jälgime, mis jääb ühele ja mis teisele poole ust. Uks võib olla piiriks kahe erineva maailma vahel. Piir lapsepõlve või tänapäeva vahel. Sageli on unes ärasegatud töökoht ja elukoht, mille vahel võib olla uks. Teisel tasandil palju uksi võib tähendada ka otsimist, eneseleidmist või teekonda. Keha tasandil võivad uksed tähistada keha avausi, näiteks suud.
Trepid on väga olulisteks sümboliteks - siin meenutatakse, kust nad tulevad ja kuhu nad viivad või ei viigi kuskile. Ruumid ja majad. Vesi on väga huvitav sümbol. Veel on pealispind ja sügavused, mida võrreldakse teadvuse ja alateadvusega. Saab uurida, mis on pinnal, siis laskuda põhja, aduda, mis tunded tekivad seal.
Mingi tegevus või tunne võib unes domineerida. See tähendab - uni on tasakaalust väljas. Kui ma muidu olen näiteks korralik inimene, aga unes näen, et järjest lõhun asju, olen hooletu, sel juhul on unel taskaalustav ülesanne. Tuleb leida väljapääs, sest inimeses peavad erinevad jõud taskaalus olema. Pole ju läbinisti head ega läbinisti halba inimest.
Kui unenäos on midagi väga palju, siis tuleks uurida seda, mida unenäos pole, ikka selleks, et tasakaalu säilitada. Nii et vahel ongi psühholoogiliselt tähtsam see, mida pole. Kui miski unes aina kordub ja ei mõisteta, miks, kuid soovitakse seda teada saada, siis on selge, et see painaja hoiab inimeses palju jõudu kinni.
Kuidas inimesed sellise tööga kursustel haakuvad?
Oleme korraldanud nädalalõpu kursuseid, töötanud väikestes gruppides 4-5 inimesega. Tavalise grupi suurus on aga 8 inimest. Seetõttu oleme suutnud intensiivsemalt töötada ja osalejad on sellest rohkem kasu saanud. Sageli oleme unede sfäärist väljunud ning tegelnud seejärel konkreetse pere situatsiooniga, kui see on osutunud vajalikuks.
*** Uni on kuninglik tee alateadvusesse.
*** Peamised unenäo stimuleerijad on erinevad impulsid, mida ärkveloleku ajal teadvusesse ei lasta ning mille väljaelamine on blokeeritud.
Allikas:
http://www.terviseleht.ee/199942/42_uni.php
