Unel on tähtis roll organismi energiatasakaalu hoidmisel. Molekulaarsel tasemel on leitud kindlad seosed toitumise ja magamise kvaliteedi vahel.
UNENÄGUDE SELETAJA
Uuemad uuringud on tõestanud sedagi, et aina sagedamini kimbutav ülekaalulisus võib olla tingitud napist uneajast. Kuidas, selgitab Eesti Unearstide Ühingu president dr Mae Pindmaa.
Võrrelduna eelmistel sajanditel magamisele kulunud ajaga on tänapäeva inimeste keskmine uneaeg tund-poolteist lühem. Samas on kiirenenud elutempo, lühenenud aktiivse liikumise aeg, suurenenud stressioht, muutunud toitumisharjumused ning tunduvalt sagenenud ülekaalulisus.
Unetud ülekaalulised
Ligi paarkümmend aastat on eri maade uneuuringute tulemuste põhjal tehtud järeldusi, et vähene ööuni ja rasvumine on omavahel seotud.
Hispaania teadlased tegid kindlaks, et ööpäevas kuus või vähem tunde maganud inimeste hulgas oli märgatavalt rohkem lihavusele (KMI ≥ 30) kaldujaid kui kauem magajate hulgas. Sama tulemuse andsid ka 2005. aastal USAs läbi viidud uuringud, mille analüüsimisel tehti järeldus, et lühema uneajaga inimesed olid sagedamini ülekaalulised (KMI 27–29). Leiti lineaarne seos une lühenemise ja kehamassiindeksi vahel, v.a haigusliku ülekaalulisuse all kannatavate (KMI ≥ 40) inimeste puhul, kes magavad kauem.
Vahetustega tööd tegevaid alla 50aastaseid inimesi ohustab kõige enam kehamassi suurenemine ja vöökoha rasvumine. On uuritud õhtuti ja öösiti tööl olevaid haiglatöötajaid ja leitud, et neil on võrreldes vaid päevast tööd tegevate meditsiinitöötajatega suurem kalduvus süüa ja kaalus juurde võtta.
Eriti teravalt on ilmnenud unepuuduse ja ülekaalulisuse seos laste ja noorte puhul.
Prantsusmaal jälgiti sünnist alates üheksa ja pool aastat 74 poissi ja 76 tüdrukut. Uuringus võeti arvesse uuritavate laste teleri taga istutud tundide arv ja nende vanemate ülekaalulisus. Tulemuseks saadi, et lühikeseks jäänud uni mõjutas lisakilode kogunemist kõige intensiivsemalt just lapse viiendal eluaastal. Jaapanlased said prantslastega sarnase uuringu käigus samalaadsed tulemused 6–7aastastel.
Laste ja nende ülekaalulisuse uuringute käigus Inglismaal saadi tulemuseks tõsiasi, et õige uneaja süstemaatiline lühenemine tunni võrra suurendab ülekaalulisuse riski koguni 80%.
Soome teadlased on kindlaks teinud, et 1990. aastatest alates on nende koolieas laste magamaminek nihkunud järjest hilisemale ajale, uneaeg on lühenenud, niinimetatud unevõlg vähehaaval kasvab ning päevane väsimus sageneb. Sama aja jooksul on Soomes algklassiõpilaste seas juba ligi 14% jagu ülekaalulisi lapsi.
Kuigi Eestis vastavasisulisi uuringuid tehtud ei ole, on unearstid oma igapäevatöös teinud samu tähelepanekuid: unehäiretega inimesed on sagedasti ülekaalulised.
Näljahormoon tekib une ajal
Tänapäeval on teadlased avastanud kindla seose une ning organismi ainevahetuse vahel. Une ajal nõristuvad magaja verre elutähtsad hormoonid (kasvuhormoon, stressihormoon, kilpnäärmehormoon jt) ning ainevahetuse olulised osised (leptiin, greliin, insuliin jt). Just nende viimastega on otseselt seostatav unevõlast tingitud rasvumine.
Leptiin on rasvarakkude toodetav hormoon, mis hoiab organismis energia kulutamise ja söömise tasakaalus. See hormoon kuulub mehhanismi, mis vahendab organismis nälja ja heaolu signaale. Mida kõrgem on leptiini hulk, seda intensiivsemale energia kulutamisele ehk aktiivsemale liikumisele see inimest ärgitab. Madal leptiinitase muudab aga inimese loiuks ja selle olekuga rahulolevaks ning annab seega võimaluse koguda rasvapolstrit. Uuringud on näidanud, et häiritud uni mõjutab otseselt selle hormooni tootmist: leptiinitase langeb.
Greliin avastati kümme aastat tagasi ning seda hakati nimetama näljahormooniks, sest tehti kindlaks, et see hormoon aitab kontrollida söögiisu. Greliin tekitab näljatunnet ja söömisvajadust: mida rohkem organism seda hormooni verre paiskab, seda sagedamini inimene end näljasena tunneb. Greliini eritub verre kõige suuremal määral just kesköö ja hommiku vahelisel ajal – seega uneajal. Halvasti magatud öö järel on greliini eritumine häiritud ning näljatunne tugevam.
Leptiin ja greliin on justkui ainevahetust reguleeriva süsteemi yin ja yang, nad informeerivad aju energiatasakaalust kehas. Puhkuseolukorras on mõlema hormooni tasemed piisavad, aga nad reageerivad täiesti vastassuunaliselt olukorras, mil organism kas sööb või, vastupidi, nälgib. Kui uni pole piisav, siis leptiinitase langeb ja greliinitase järsult tõuseb. See aga sillutab kindlalt teed ülekaalulisusele.
Greliinitase on omakorda seotud insuliinisüsteemiga. Insuliin on eluks hädavajalik hormoon, mis töötleb veresuhkru ümber organismile vajalikuks energiaks. Pikaaegsed insuliinierituse häired on otsene ja peamine põhjus teise tüübi suhkruhaiguse tekkel, aga ka veresoonkonnahaiguste riski suurenemisel. Need haigused aga ongi just tihedas seoses ülekaalulisusega.
Ülekaalulised norskavad
Üle maailma on epideemiliselt tõusnud ülekaaluliste ja rasvunud inimeste arv. Kehakaalu tõusuga kaasnevad olulised ainevahetuse häired. Ohtlikumaks üldisest keharasvumisest peetakse just keskkoha (vööpiirkonna) rasvumist (naistel vöökoha ümbermõõt üle 88 cm, meestel üle 102 cm), millega samaaegselt liituvad kõrgenenud vererõhk, kolesterooli- ja veresuhkruväärtused. Seetõttu on neil inimestel suurem risk südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, kõrgvererõhutõve tekkeks.
Ülekaalulistel on raskem hingata päeval nii püsti- kui ka istuvas asendis, öösel pikaliasendis võib hingamine raskeneda veelgi. Hingamiseks kulub rohkem tööd ja energiat, seda olukorras, kui magamise ajal on kehal hoopis vajadus minna n-ö säästurežiimile. Vastupidi, ainevahetus kiireneb, hapnikutarbimine suureneb, rindkere jäikus ja rasvapolster aga ei võimalda suurendada kopsumahtu ja paremat hapniku kättesaadavust. Selle tulemusena langeb vere hapnikusisaldus ning tõuseb süsihappegaasisisaldus. Olukorda võib halvendada veelgi ülemiste hingamisteede ahenemine, selle kaudne tunnus on rohke kohev lõuaalune rasvkude kaelal (naistel kaelaümbermõõt üle 40 cm, meestel üle 43 cm). Kui ülemised hingamisteed une ajal ahenevad ning tekib takistus sissehingatavale õhuvoolule, hakkab inimene norskama ning katkendlikult hingama, areneb uneapnoe ehk unelämbustõbi. Tulemuseks on unekvaliteedi langus, sagedased öised ärkamised, häiriv päevane väsimus ja unisus ning töövõime langus.
Tervislik eluviis toob une
Normaalse kehakaalu saavutamine ja hoidmine on väljakutse, ülekaalulisuse ning sellega seotud haiguste ennetamine ja ravimine väljakutse kogu tervishoiusüsteemile. Väga olulised on tervislik toitumine, mõõdukas füüsiline aktiivsus, soodne töö ja puhkuse vahekord. Inimese tervise tagaja on õige unerütm, mis võimaldab magada tervisele vajaliku hulga unetunde.
Unevajadus on vanuseti erinev
Eelkooliealised lapsed vajavad 11–12 unetundi, kusjuures üle viieaastased peaksid kogu selle aja ööunena täis magama. Alla viieaastased vajavad aga nende tundide täismagamiseks täiendavat päevauinakut.
Nooremas koolieas, 6–12aastased lapsed vajavad igaöiselt 10–11 tundi uneaega, 13– 18aastased noorukid aga 9–9,5 tundi igaöist uneaega, täiskasvanud vastavalt aga 8–8,5 tundi.
Kooliealised ja täiskasvanud magavad küsitluste andmetel keskmiselt kaks tundi vähem kui tervisele vaja ning ligi veerandil ühe- kuni viieaastastel lastel on unega probleeme. Kui unenappuse või unehäiretega midagi ette ei võeta ning unerütmi ei korrigeerita, võib see kaasa tuua erinevaid terviseprobleeme ja ülekaalulisuse. Ülekaalulisus aga omakorda tingib unehäireid veelgi. Abi ja näpunäiteid saab unearstilt või perearstilt.
Arvuta oma kehamassiindeks
Kehamassiindeksi arvutamiseks jaga oma kehakaal (kg) pikkuse ruuduga (m2)
(KMI = kehamass kg / pikkus m2 )
Kehamassiindeks (KMI)
Normaalväärtus 18,5–24,9
Ülekaal 25–29,9
Rasvumine 30–39
Haiglaslik rasvumine ≥ 40
Allikas:
http://www.naistemaailm.ee/?id=15870
