Talveunes langevad karude pulss ja ainevahetuse kiirus äärmiselt madalale, selle juures ometi ottide tervist kahjustamata. Karude nippidele jälile saamine aitaks leida viise, kuidas paremini aidata vigastatud inimesi. Alaskal on mõnedel karudel sisse harjunud paha komme käia inimasulate juures prügikastides süüa otsimas. Tihti on nende saatuseks mahalaskmine, kuna sellest kombest neid enam ei võõruta ning nad võivad seetõttu muutuda ohtlikeks.
UNENÄGUDE SELETAJA
Alaskal on mõnedel karudel sisse harjunud paha komme käia inimasulate juures prügikastides süüa otsimas. Tihti on nende saatuseks mahalaskmine, kuna sellest kombest neid enam ei võõruta ning nad võivad seetõttu muutuda ohtlikeks, kirjutab Tarkade Klubi.
Alaska ülikooli arktilise bioloogia instituudi teadlased aga kauplesid ühel sügisel mõned kinnivõetud karud endale ja viisid nende abil läbi karude talveune uurimise eksperimendi.
Viis baribali said omale «talvekoopaks» kasti, mis oli varustatud videokaamera ja mõõtevahenditega. Ka karud ise said külge kehatemperatuuri, südame tööd ja teisi näitajaid mõõtvad seadmed. Kastid viidi sügavale metsa ning andmeid koguti raadioside teel.
Nende abil õnnestus teadlastel esmakordselt jälgida karusid kogu viiekuise talveune vältel saadud tulemused pakkusid mitmeidki üllatusi.
Selgus, et karud suudavad mingil moel reguleerida kehatemperatuuri sõltumatult ainevahetusest. Talvise uinaku ajal langeb karude ainevahetuse kiirus vaid veerandini tavapärasest, kehatemperatuuri suutsid nad hoida aga viis-kuus kraadi normaalsest madalamal. Ärgates oli neil kehatemperatuur taastunud tavapärase 37 kraadini, ainevahetus töötas aga veel paar-kolm nädalat poole jõuga, selgus ajakirjas Science avaldatud uurimusest.
Loomafüsioloogias kehtib rusikareegel, et ainevahetuse aeglustumisel poole võrra kukub kehatemperatuur kümne kraadi võrra. Et karude puhul see ei kehti, viitab sellele, et neil on välja kujunenud mõni muu energia säilitamise viis, mis ainevahetuse kiirusest ei sõltu. Milline, ei oska Øivind Tøieni juhitud teadlaste rühm veel öelda.
Lisaks kõikus magavate karude kehatemperatuur mõnepäevase rütmiga 30 ja 36 kraadi vahel. Teadlaste sõnul pole sellist võnkumist seni ühegi talveund magava looma juures täheldatud.
Ka südame rütm oli magades tunduvalt aeglasem: suvise 55 löögi asemel minutis keskmiselt 14 lööki. «Iga kord, kui karu sisse hingas, kiirenes süda hetkeks peaaegu suvise puhkeoleku tasemeni,» rääkis Tøien. «Välja hingates aeglustus süda taas ja järgmise hingetõmbeni kulus 30 kuni 60 sekundit. Mõnikord oli kahe südamelöögi vahe koguni 20 sekundit.»
Inimene sellist talveund üle ei elaks. «Kui inimese süda tööd sedavõrd aeglustaks, oleks sel fataalsed tagajärjed,» tõdes Long Beachis asuva California State University bioloog Bryan Rourke, kes on samuti karude talveund uurinud. Ka aju võib hapnikupuuduse tõttu kahjustusi saada.
«Kui karud kevadel talveunest ärkasid, ei olnud nad kaotanud ei luu- ega lihasmassi - nagu juhtuks inimesega, kes end nii pika aja jooksul ei liiguta,» rääkis Tøieni kolleeg, Alaska ülikooli arktilise bioloogia instituudi direktor Brian Barnes.
Seetõttu näevad teadlased karude talveune saladuste paljastamises mitmeid võimalusi nende rakendamiseks ka inimeste tervise hüvanguks. Kui selgub, mil moel nad luu- ja lihasmassi säilitavad, võib see aidata osteoporoosi või lihaste kärbumisega hädas olevaid inimesi.
Mõistmine, kuidas ainevahetust aeglustada, tuleks kasuks elude päästmisel. «Insuldi, infarkti või trauma ohvrite ainevahetusvajaduse kiire alandamine viiks nad stabiilsesse, kaitstud olekusse, mis annab rohkem aega tasemel meditsiinilise abi korraldamiseks,» selgitas Barnes.
Kui praegu räägivad arstid «kuldsest tunnist» vigastuse ja terviserikke järel, mil abi on kõige tõhusam, siis ainevahetust aeglustades saaks seda tundi pikendada päevapikkuseks või pikemakski.
Rääkimata sellest, et talveunelaadse oleku esilekutsumine inimesel võiks lubada ette võtta pikki kosmoselende kaugete planeetide ja tähtede juurde.
«Peaaegu iga talveund magava looma elundisüsteem näitab mõnd imetlusväärset, kuid inimese omale vastandlikku omadust,» märkis Rourke. Tema enda värske uuring aitas selgitada, kuidas looma süda talveunerütmile vastu peab.
Aeglasema löömisega kaasneb oht, et veri koguneb südame kodadesse ja vatsakestesse ning laiendab neid, selle juures südamelihast nõrgemaks muutes. Karud väldivad seda olukorda, pumbates verd vasakust kojast vatsakesse kiiremini, aga väiksema survega.
Grislikarusid uurinud Rourke’i töörühm leidis, et talveuneaegse rütmi taga on müosiini nime kandva valgu ühe vormi tavapärasest kõrgem tase. Müosiin juhib südame rütmi ja kui domineerib alfa-vorm, on südame kokkutõmme kiirem, ent mitte nii jõuline. Ka Rourke loodab, et avastus aitab paremini mõista inimeste südamehaigusi.
Allikas:
http://forte.delfi.ee/news/teadus/mommikute-talveune-uurimine-aitab-vigastatud-inimesi-arstida.d?id=42554603&l=fplead
