Vastsündinud laps magab 16-17 tundi ööpäevas, tema unest pool on unenägudega REM-uni. Seksuaalse küpsemise ajaks, 12-15 aastat hiljem, magab inimene umbes kaheksa tundi ja ainult veerand sellest unest on REM-uni. Seega on inimlapsel imikueas enam kui neli korda rohkem unenägudega und kui puberteedieas. Mis selgitab nii dramaatilist muutust? Selge on see, et REM-une vähenemine väljendab aju jõudmist teatud küpsustasemele. Aga kindel on ka see, et REM-une hulk imikueas soodustab aju arenemist.
Mida vanemaks saame, seda vähem jääb meile unenägusid, kurvastab see meid või mitte. Algkooliaastate jooksul toimub lastel suhteliselt järsk unehulga vähenemine. Öine uni lüheneb 10,5 kuni 8,5 tunnini ja nad loobuvad päevastest uinakutest. Kuigi nüüd sarnaneb laste unemuster täiskasvanute omaga enam, pole nende aju veel täielikult küpsenud ja täisikka jõudnud.
Kas unerütm sobib?
Noored täiskasvanud vanuses 18-30 aastat sisenevad elupikka allamäge kulgevasse unepikkuse ja sügavuse vähenemisesse ilma seda ise märkamata. Arvestada tuleb kindlasti seda, et igal inimesel on individuaalne, vaid talle omane unemuster ning väljapuhkamiseks vajalik unepikkus.
Noorem täiskasvanuiga on aeg, mil inimesed võivad esmakordselt märgata ja kaevata selle üle, mil moel nende oma uni normist erineb. 30. eluaastaks on inimene tavaliselt teadlik oma personaalsest unestiilist ja on (või ei ole) sellega enam-vähem kohanenud ja rahul. Pikalt magajad tunnevad end mugavalt, kui nad ise ja ka lähedased inimesed aktsepteerivad nende unevajadusi. Lühimagajad on tavaliselt oma unega ise rahul, hoolimata teiste arvamustest.
Kurameerise aeg, abiellumine ja lapseootus toovad ellu suure hulga muutujaid ning pole imekspandav, et paljud uneprobleemid, mis selles eas esile kerkivad, lähtuvad nutvatest lastest või norskavatest abikaasadest. Une ajastus, sügavus ja kestus - need faktorid kujundavad oluliselt koos elava paari elu: inimesed peavad õppima koos magamist nii sõnasõnalises kui ka kujundlikus mõttes. Enamiku ajast meie kõige intiimsemas elus koos kaaslastega veedame me magades, ja teadlastel on seni vaid väga ähmane arusaam sellest, mida kooselu selles suhtes tegelikult enamikule inimestele tähendab.
UNENÄGUDE SELETAJA
Uni, mis jätab uniseks
Enamik inimesi märkab vanuses 30-45 esmakordselt une pindmisemaks ja lühemaks muutumist. Koos kergemini väsimisega on lühenenud unepikkus ja une vähenenud sügavus kindlad märgid keskeast. Füsioloogiline põhjus nii tunda on märkimisväärne ja normaalne sügava une, eriti sügavaima, 4. unefaasi kestuse vähenemine. Neile, kes on seni kannatanud sügava unega seotud unehäirete all (uneskõndimine, unesrääkimine ja uneterrori tüüpi painajad), on sügava une kaotus kui kergendus. Aga ülejäänute jaoks pole sügava une lühenemine teretulnud, sest sügava une arvel suureneb pindmise une hulk, mistõttu me ärkame sagedamini ja uni on vähem rahuldustpakkuv. Hommikul me ärkame vähem puhanuna, head vaimset vormi ja ajutegevuse "sisselülitumist" on raskem saavutada.
Kuna paljud inimesed muudavad sel perioodil oma elustiili, on tähtis märgata nende faktorite jada, mis võivad teha une halvemaks. Muutudes vähem liikuvaks, enam istuvaks, võime me kaotada liikumise ergutava ja jõudu andva efekti une suhtes. Juues enam teed ja kohvi (et end ergutada, kuna me ju pole välja puhanud) ja alkoholi (et aidata lõõgastuda), töötame me erineval moel vastu heale unesüsteemile. Kui lisame siia veel meile määratud arstirohud (et mitte märkida probleemi rahustavate ja stimuleerivate ainete kasutamisega), teeme tihti asjaolud veelgi halvemaks. Kaalus juurdevõtmine mõjutab uneaegset kehaasendit, raskendab öist hingamist ja võib selle kaudu häirida oluliselt und. Meie lapsedki jõuavad sellisesse ikka, mil nad võivad käituda probleemselt ja agressiivselt, müratase meie kodudes võib tõusta üles ajavate detsibellideni... See kõik võib meis suurendada ärevust ja lisada muremõtteid.
Ei maga, pole ärkvel
Klimakteerium, mida kõige väljendunumalt tunnevad 45-60aastased naised, puudutab ka mehi. Hormonaalse tasakaalu muutustel on unetrendidele tagasikäiku kiirendav mõju. Me tahame minna voodisse varem, me oleme une vähenemisele palju vastuvõtlikumad, aga ikka magame üldiselt halvemini kui varem. Mõned inimesed õpivad väga kiirelt aktsepteerima ebameeldivaid ärkamisi, mis võivad esineda juba vaid kolm tundi pärast magamaminekut. Nad tõusevad üles, loevad, kirjutavad kirju või kuulavad muusikat ja lähevad siis tagasi voodisse.
Öise une pikkus väheneb keskmiselt umbes seitsmele tunnile ja sügava une neljas faas näib kaduvat. Ühes uuringus leiti, et 50-60aastastel inimestel säilis neljanda faasi und vaid 2,7% kogu unepikkusest - küllalt erinev sellest 20% sügavast unest, mis on iseloomulik 16-18aastastele. Sügava une vähenemisega seoses sagenevad vastavalt pindmise une faasid, eriti pikeneb 1. faas. See tähendab, et me lamame voodis n-ö poolunes - ei päris magades ega ka päris ärkvel. Meie uni on nüüd kahtlemata pindmisem, seda nii subjektiivselt tundes kui ka objektiivselt mõõdetuna. Kuna eesnääre vanusega suureneb, on meestel raskem oma põit tühjendada, urineerimisvajadus on tihedam ja palju pakilisem kui varem. Ka see katkestab und ja häirib samuti ärkveloleku ajal.
Hirm öö ees
Uneperiood ehk aeg õhtuse uinumise ja hommikuse ärkamise vahel vanusega ei muutu. Vastupidi, totaalne uneaeg (uneperiood miinus ärkamiste kestus) väheneb hilisemas täiskasvanueas, eriti pärast keskiga. Eakamad on unisemad ja tukastavad päeval sagedamini kui nooremad täiskasvanud. Seega unekestus 24 tunni jooksul vanemate ja nooremate täiskasvanute puhul ei erine.
Halvim, mis saab vanemas eas inimestega juhtuda, on sotsiaalse elu rollide muutumine ja sellega kaasnevad tagajärjed. Me kaotame oma kohustused. Me jääme pensionile. Me anname ära oma majad. Me teeme vähem füüsilisi pingutusi. Kogu aeg ja pidevalt libiseb ka meie uni samal määral käest. Aga meie päevad on ikka 24 tundi pikad. Tulemuseks on, et meil on enam aega, millega pole midagi teha. Vanemas eas hakkavad mõned inimesed öid lausa kartma, üksinduse ja igavuse tõttu voodis ärkvel olles ja lamades.
Kui me ei saa taastada laiendatud perekonda (nagu oli külaühiskonnas), kus vanavanematel oli kindel sotsiaalne roll ja eneseaustus, peame me paremini konstrueerima oma hilisemat elu, et võiksime vanemas eas ammutada enam rahulolu ärkveloleku lisaajast, mida vananev aju meile garanteerib.
Allikas:
http://www.naistemaailm.ee/?id=18506
