Hüp­noo­si­ga kül­la ise­en­da­le

Te ole­te lõd­ves­tu­nud. Is­tu­te mu­ga­valt. Tun­ne­te, kui­das selg, käed, ja­lad on mõ­nu­salt pu­ha­nud ja ras­ked, kõ­lab ma­he hääl. Hüp­noos avab ot­se­uk­se ala­tead­vus­ses­se ja aitab üles lei­da ini­me­se var­ju­nud jõu­va­rud.

Ini­me­se maa­il­ma võib ja­ga­da ting­li­kult ka­heks. Esi­teks reaal­ne, va­he­tu maa­ilm. Tei­seks vai­mu- ja hin­ge­maa­ilm, kus ela­vad meie unis­tu­sed, tun­ded, ku­jut­lu­sed, hir­mud, mõ­ju­tu­sed. Kui­das luua nen­de va­hel pa­re­mat si­det? Hüp­no­ti­söör ju­ha­tab ini­me­se reaal­sest ar­gi­päe­vast vai­mu­il­ma - et lei­da prob­lee­mi­de la­hen­da­mi­seks ju­ha­tust.

Tõ­si­ne mee­tod

Ars­ti ha­ri­du­se­ga, prae­gu koo­li­tus­tööd te­gev Alek­san­der Kotchubei õp­pis hüp­noo­si Soo­me kol­lee­gi­de käe all. Te­ma hin­nan­gul on hüp­noos paa­ri vii­ma­se aas­ta­küm­ne jook­sul lää­nes üha roh­kem ka­su­ta­mist leid­nud. Enim te­hak­se sel­le­ala­seid uurin­guid ja tea­dus­töid USAs ja Suurb­ri­tan­nias. Am­mu on mõõ­de­ta­vad ja kont­rol­li­ta­vad hüp­noo­si ajal ajus toi­mu­vad bio­kee­mi­li­sed prot­ses­sid. Sa­mu­ti on tões­ta­tud hüp­noo­si tõ­hu­sus näi­teks va­lust va­ba­ne­mi­sel. Hüp­noo­si ker­ge­maid ast­meid, seal­hul­gas ene­se­hüp­noo­si, võib õp­pi­da te­ge­ma iga­üks. Hüp­noo­si ei pee­ta enam müs­ti­li­seks ega hüp­no­ti­see­ri­mis­os­kust eri­lis­te või­me­te­ga ini­me­se pri­vi­lee­giks.

UNENÄGUDE SELETAJA

Une­ju­ma­la lap­sed

Võõr­sõ­na­de lek­si­kon üt­leb hüp­noo­si koh­ta: me­dit­sii­ni­li­ne psüh­ho­te­raa­pia me­net­lus, sõ­na­li­se mõ­ju­ta­mi­se ja mo­no­toon­se­te är­ri­ta­ja­te­ga esi­le­kut­su­tav osa­li­ne uni, mil­les vii­bi­ja võ­tab vas­tu mõ­ju­tu­si hüp­no­ti­see­ri­jalt. Sõ­na hüp­noos tu­leb kree­ka kee­lest, kus hypnos tä­hen­dab und.
Kree­ka mü­to­loo­gias oli Hypnos une­ju­mal, Nyxi ehk Öö poeg.
Kaua aega ar­va­ti­gi eks­li­kult, et hüp­noo­si ajal osa ajust ma­gab. Alek­san­der Kotchubei rõ­hu­tab, et hüp­noo­sis ini­me­ne ei ma­ga. Sar­nast sei­sun­dit teab iga­üks oma ko­ge­mu­sest: ma­ga­ma hei­tes ja und ooda­tes po­le sa enam ärk­vel, aga ei ma­ga ka veel. Pal­jud näe­vad just siis nii "pil­te" ar­gi­päe­vast kui ka fan­taa­siaid. Tun­dub, na­gu toi­muks mä­lus suu­re kii­ru­se­ga and­me­tööt­lus: fak­tid, ideed, tun­ded, mõt­ted vi­hi­se­vad möö­da. Hüp­noos aitab jõu­da ala­tead­vu­ses var­jul ole­va to­hu­tu in­fo­pan­ga­ni, sel­le lä­bi töö­ta­da ja va­ja­du­se kor­ral üm­ber hin­na­ta. Ja se­da tun­du­valt kii­re­mi­ni, kui või­mal­dab näi­teks ta­va­pä­ra­ne vest­lu­se vor­mis te­raa­pia.

Pool­te kok­ku­le­pe

Dr Kotchubei sõ­nul saa­vad hüp­noo­si vil­da­kad tõl­gen­du­sed sa­ge­li al­gu­se sel­lest, et ei täp­sus­ta­ta, mil­li­sest hüp­noo­sist on jutt. N-ö klas­si­ka­li­se ehk di­rek­tiiv­se hüp­noo­si pu­hul on ala­ti kaks osa­poolt: arst/te­ra­peut ja pat­sient/klient. Esi­me­ne on väl­ja­õp­pi­nud spet­sia­list, tei­ne va­ba­taht­li­kult abi pa­luv ini­me­ne. Pool­te kok­ku­lep­pel va­li­tak­se va­hen­did aita­mi­seks, näi­teks hüp­noos.

Kui mõ­le­mad on val­mis, asub hüp­no­ti­söör pat­sien­ti n-ö ju­ha­ta­ma, suu­na­tes te­ma tä­he­le­pa­nu. "Te ole­te lõd­ves­tu­nud, is­tu­te mu­ga­valt, tun­ne­te, kui­das selg, käed, ja­lad on mõ­nu­salt pu­ha­nud ja ras­ked. Te ole­te tur­va­li­ses ko­has." Te­kib nn foo­kus­tun­ne: ini­me­ne on kes­ken­du­nud oma mõ­te­te­le, ta ei mär­ka mi­da­gi, vaa­tab en­da sis­se, kir­jel­dab dr Kotchubei hüp­no­ti­see­ri­mis­prot­ses­si al­gust. Hüp­noo­sil on mi­tu sü­ga­vus­as­tet. Näi­teks sü­ga­vas hüp­noo­sis ehk tran­sis ei võ­ta hüp­no­ti­see­ri­tav vas­tu tei­si vä­li­seid är­ri­ta­jaid pea­le hüp­no­ti­see­ri­ja sõ­na­de. Nen­de­ga üri­tab te­ra­peut võt­ta ma­ha ini­me­se si­se­kont­rol­li. See on na­gu koo­di and­mi­ne, mäng sõ­na­de­ga: sa jääd ma­ga­ma, sest sa ta­had ma­ga­ma jää­da! Kaua sel­leks ku­lub, ole­neb olu­kor­rast ja ini­mes­test. Ju­ba ko­ge­nud ja te­ra­peu­ti usal­da­va pat­sien­di hüp­no­ti­see­ri­mi­seks pii­sab mõ­ni­kord vaid mõ­nest het­kest. Sa­mas po­le mi­da­gi vil­tu, kui sel­leks ku­lub pool tun­di.

Kül­la ise­en­da­le

Ala­tead­vu­ses on na­gu ar­vu­ti­ar­hii­vis tal­lel kõik meie mõt­ted, tun­ded, ko­ge­mu­sed. Hüp­noo­si käi­gus leiab ot­sin­gu­prog­ramm va­ja­li­ku sealt üles. Hüp­noo­si võ­lu seis­neb või­ma­lu­ses jõu­da ini­me­ses pei­tu­va­te pa­ra­ne­mis­meh­ha­nis­mi­de­ni. Ini­me­ne te­hak­se hüp­noo­sis just­kui ise­en­da­ga tut­ta­vaks. Ta on ava­tum hea­de­le nõu­an­ne­te­le, uute­le idee­de­le ja mõ­te­te­le. Ini­me­ne na­gu an­naks en­da­le loa tea­da ja tun­da as­ju, mi­da ta reaal­elus en­da­le kee­lab, ma­ha sal­gab, pei­dab, tõr­jub. Hüp­noo­si tõ­hu­su­se võ­ti seis­neb sel­les, et pat­sient on keskenunud just sel­le­le prob­lee­mi­le, mil­le­le ta koos psüh­ho­loo­gi, te­ra­peu­di või ars­ti­ga la­hen­du­si ot­sib. Kui­gi va­hel jõu­tak­se ees­mär­gi­ni ka ühe sean­si­ga, ku­lub kee­ru­li­se­ma prob­lee­mi kor­ral ena­mas­ti roh­kem aega.

Dr Kotchubei sõ­nul on eks­lik ar­va­mus, et ini­me­ne kao­tab hüp­noo­sis ol­les ene­se­kont­rol­li. Klient on toi­mu­vast tead­lik ja võib igal het­kel sean­si kat­kes­ta­da. Eri­ne­valt ra­vi­kee­miast po­le hüp­noo­sil kõr­val­mõ­ju­sid. Tõ­si, klient võib pä­rast seans­si ol­la pi­sut ha­je­vil või ta­va­pä­ra­sest en­das­se­sü­ve­ne­num.

Laus­hüp­noos

"Eri­ne­va­te tõl­gen­dus­te vir­var­ris on hüp­noos mi­nu jaoks ini­me­se muu­tu­nud tead­vus, tei­se­ne­nud reaal­sus, kus ta­ju muu­tus­te­ga kä­si­käes muu­tu­vad ka ke­ha reakt­sioo­nid," rää­gib dr Kotchubei.

Hüp­noo­si ker­ge­ma­te ast­me­te­ga puu­tu­me me iga päev kok­ku. Pal­jud te­ge­le­vad me­di­tat­sioo­ni­ga: ka see on ene­se­hüp­noos. "Sõi­dad bus­sis. Oled mõt­tes­se va­ju­nud. Pilk li­bi­seb üle möö­du­va­te ma­ja­de, puu­de. Äk­ki mär­kad, et sõit­sid oma pea­tu­sest möö­da! Olid nii sü­ve­ne­nud sei­sun­dis, et kao­ta­sid osa­li­selt kon­tak­ti reaal­su­se­ga. See on ker­ge­ma hüp­noo­si näi­de!" sel­gi­tab dr Kotchubei. Sa­ma juh­tub sa­ge­li fil­mi vaa­da­tes: lä­hed oma mõ­te­te­ga kaa­sa, ümb­rus äh­mas­tub. "Kõik tut­ta­vad olu­kor­rad: liht­salt ei tead­vus­ta­ta en­da­le, et see on hüp­noos," sel­gi­tab Alek­san­der Kotchubei. N-ö nüü­dis­aeg­ne ehk mit­te­di­rek­tiiv­ne hüp­noos on te­ma sõ­nul laialt ka­su­tu­sel. Näi­teks rek­laa­mis, äris, ini­mes­te­va­he­lis­tes su­he­tes, kui pi­de­valt si­sen­da­tak­se üh­te ja sa­ma. Kui­gi toi­me­meh­ha­nis­mid on täp­selt sa­mad, ei ni­me­ta­ta se­da kui­gi mee­lel­di hüp­noo­siks. Ini­mes­te mõ­ju­ta­mi­ne kõ­lab ohu­tu­malt. Põh­jus on inim­lik: kee­gi ei soo­vi ol­la ene­se tead­ma­ta või vas­tu taht­mist mõ­ju­ta­tud. Uurin­gud kin­ni­ta­vad, et 90–95% ini­mes­test al­lu­vad hüp­noo­si­le. Mõ­ne­del and­me­tel ise­gi kõik. Osa va­jab vaid pi­sut osa­va­mat lä­he­ne­mist.

Ing­rid Tiido:

"Hüp­no­ti­söö­ri­ga koh­tu­ma min­nes olid mul et­te­ku­ju­tu­ses kaa­sas üld­le­vi­nud mõt­te­mal­lid, mis tek­ki­nud fil­mi­de ja kir­jan­du­se põh­jal. Ro­bust­selt kok­ku võt­tes um­bes nii: kee­gi vii­bu­tab kel­le­gi sil­me ees pend­lit, röö­vib ene­se­kont­rol­li ja pa­neb ta tont teab mi­da te­ge­ma. Tei­salt pa­kit­ses hin­ges ootus ko­ge­da mi­da­gi uut ja põ­ne­vat.

Al­gu­ses olin sees­mi­selt pin­gul. Ku­na aren­da­si­me liht­sat tut­vus­ta­vat vest­lust, luu­ra­sin ka­va­lalt, et "mil­lal ta siis pih­ta hak­kab". Sa­mas hu­vi­tas mind, kas ma ik­ka mär­kan prot­ses­si al­gust või mit­te. Tut­vu­mi­ne läks su­ju­valt üle vest­lu­seks vä­ga hu­vi­ta­val arut­lus­tee­mal: mi­nu ni­mi ja mi­da mu va­ne­mad taht­sid mul­le eluks kaa­sa an­da, pan­nes mul­le just sel­li­se ni­me. Mõn­da aega olin ik­ka veel äre­vil ja val­vel, siis ra­hu­ne­sin.

Arut­lus nõu­dis pi­de­vat kaa­sa­mõt­le­mist ja ühel het­kel ma tund­sin, et mõ­te "kii­lus kin­ni", mee­le­koh­ta­des olid just­kui va­lu­li­kud kruus­tan­gid. Taht­sin vaid pu­ha­ta. Hüp­no­ti­söö­ri ma­dal, ra­hu­lik, me­loo­di­li­ne hääl ning su­juv jutt vaid tõu­kas tak­ka. La­sin­gi end va­baks. Ta va­lis äs­ja­sest aru­te­lust väl­ja mul­le meel­di­nud ku­jut­lus­pil­di kla­ve­rist ja mind köit­va­test he­li­dest ja pa­lus sel­les­se sü­ve­ne­da.

Min­gil het­kel olin ma just­kui ra­hu­li­kus ja tur­va­li­ses pool­unes. Kuul­sin hüp­no­ti­söö­ri ja aja­kir­ja­ni­ku ta­sast kõ­net, aga see ei häi­ri­nud mind. Ka ei tund­nud ma too­li, mil­lel is­tu­sin: oli sel­li­ne hõl­juv ole­mi­ne. Sa­mas toe­tas se­da kin­del tead­mi­ne, et ene­se­kont­roll on al­les ja ma võin iga kell sil­mad lah­ti te­ha ja ära min­na. Sel­gi­ne­mi­ne tu­li sõ­na­de pea­le: "nüüd võid vaik­selt sil­mad lah­ti te­ha". Olin küll siin ja prae­gu, aga häs­ti lõd­ves­tu­nud, pu­ha­nud ja ra­hu­lik. See oli tõe­li­ne "tei­ne hom­mi­ku­ne är­ka­mi­ne".

Mul on sel­le ko­ge­mu­se üle hea meel, sest te­ra­peut an­dis mul­le kät­te võt­me sü­ga­va­maks te­ge­le­mi­seks en­da­ga. Os­kan nüüd kii­re­mi­ni ene­se­ni jõu­da. Te­ge­li­kult oli see ju osa­valt ju­hi­tud ene­se­hüp­noos.

Kas sa oled hüp­noo­si­al­dis?

olen lü­hi­aja­li­selt nõus loo­bu­ma ene­se­kont­rol­list
kuu­lan ja jär­gin mee­lel­di te­ra­peu­di ju­hi­seid
olen val­mis jää­gi­tult kes­ken­du­ma ja unus­ta­ma kõik muu
vaa­da­tes hu­vi­ta­vat fil­mi või te­le­saa­det, sü­ve­nen sel­les­se va­hel nii põh­ja­li­kult, et ei kuu­le ega näe mi­da­gi muud.
Elan toi­mu­vas­se nii sis­se, na­gu juh­tuks kõik mi­nu en­da­ga
os­kan tead­vus­ta­da oma tun­deid
võin ku­jut­le­da oma käe või ja­la nii ras­keks, et ma ei suu­da se­da min­gi väe­ga tõs­ta
os­kan häs­ti ka­su­ta­da oma ais­tin­gud
olen tund­nud end täies­ti loo­du­se või kuns­ti­teo­se mee­le­val­las ole­vat ja ko­ge­nud, et see on tea­tud mää­ral mõ­ju­ta­nud mu tead­vust
suu­dan ku­ju­ta­da as­ju et­te nii ela­valt ja võim­salt, et ku­jut­lus haa­rab mind täie­li­kult en­das­se

Mi­da roh­kem jah-vas­tu­seid and­sid, se­da ker­gem on sind hüp­no­ti­see­ri­da.

Allikas:
http://www.naistemaailm.ee/index.php?module=article&id=5916