Nii kirjutab Priit Pullerits Postimehe Arteris. Ta esitab poliitikuid, riigitegelasi, PR-töötajaid ja meediategelasi, kes kõik on tööpäeva õhtul väsinult teleri ette vajunud ning saanud kõikvõimalike kanalite ja saadete paistel kosutava lõõgastuse ning tõenäoliselt nautinud unepuudust leevendavat tukastust.
Napp uni teeb pahuraks
Ebapiisavate unetundidega eluviisi paratamatud tagajärjed on pahurus, ärrituvus, ärevus, meeleolulangus, häiritud seksuaalelu, vastuvõtlikkus depressioonile, mis omakorda viib alkoholi ja ravimite liigtarvitamisele. Toetudes enda ja teiste tähelepanekutele ning välismaa teoreetikutele, väidab autor: teleri peamine positiivne efekt on vaataja lõdvestamine, aga lõdvestunud keha ja vaim põhjustavad seda, et raske on telerit välja lülitada ning end diivanilt püsti ajada. Ega olegi oluline, kas magatakse diivanil või jätkub uni voodis.
Reklaamimees Marek Reinaas on ajakirjanikule hüüdnud: «Puhas rõõm – iga päev avatakse uus telekanal.»
Kultuuriteoreetiku Linnar Priimäe kohta väidab Pullerits, et ta «peidab oma tegeliku ekraani ees istumise aja vabanduse taha, et kui ta telerit vaatab, siis ega tal ole aega kella vaadata.» Sotsioloog Andrus Saar on tunnistanud avameelselt: «Tuled koju, oled üle mõistuse väsinud, tahad endasse saada ja vaatad siis ükskõik mida, kas või rämedat poksi. Sa lased end nii lõdvaks...»
UNENÄGUDE SELETAJA
Samuti on riigikogu liige Hannes Rumm kinnitanud, et teleri vaatamise aeg on talle lõõgastumiseks ja meelelahutuse nautimiseks. Tund-poolteist kulutavad iga päev teleri ees geeniteadlane Andres Metspalu, meediaprofessor Hagi Šein, kohalik IBMi juht Valdo Randpere ja rahandusminister Ivari Padar. Ainult Eesti Energia juht Sandor Liive ei suutnud meenutada, millal ta viimati telerit vaatas. Ilmselt ei vaeva Liivet stress ega unepuudus.
PR-mees ja saatejuht Janek Mäggi vaatab ekraanil toimuvat vähemalt paar tundi päevas ja tõenäoliselt olid tal kuni viimase ajani – kuni klaveri ostuni – seltsilisteks ka lapsed. Rahvastikuminister Urve Palo puhkab ise pikalt teleri ees ja vähemalt tunni näitab liikuvaid pilte oma kahe ja poole aastasele tütrele. Pulleritsu kisuvad teleri eest eemale teised harrastused (jooksmine), kuid ta kahetseb: «Olin... rampväsinud, võinuks samuti teleri ette lösakile heita.»
Telekas napsist mõjusam
Eriti tugeva kinnituse toob Pullerits USA meediauurija abiga: telerivaatamine lõdvestab kiiremini kui alkohol ja uimastid, see pakub kehalist ja vaimset naudingut ning tekitab süveneva sõltuvuse. Seega, kui keegi harjub teleri ees õhtuti lõõgastuma ja haigutama, kuni uni maha murrab, saab see kiiresti harjumuseks, mis kinnistab stabiilse elurütmi ning loob eeldused saada ööga kätte tervisele vajalik unehulk.
Ajakirja piiratud maht ei ole kahjuks võimaldanud jagada kirjutajal täpseid juhiseid kevadise ja sügisese kellakeeramise puhuks. Eks tule igaühel mõtelda, kas on võimalik endist päevarežiimi säilitada või tuleb mõne nädala vältel kohandada oma bioloogilist kella, harjutades ennast paari minuti haaval ikka varem ja varem teleri ette laskuma ja hommikul voodist tõusma. Kui uni tuleb ja läheb üle enam-vähem endisel ajal, ei taju organism üleminekut ja igasugused häired on välistatud.
Siiamaani ongi asjatundjad soovitanud rohkem stabiilset päevakava ja ise järgin seda juba mitu aastat – talvel tõusin kell kuus, nüüd kell seitse, lõunastasime kell 13, nüüd kell 14 jne. Ei mingit üleminekut ega unehäiret. Soovitan kõigile. Tõsi, ajakirjanduses levib ka teistsuguseid arvamusi; näiteks unemeditsiini seltsi presidendi Mae Pindmaa arvates (Postimees, 2.04) ei saa keegi meie laiuskraadil stabiilse elurütmi järgi elada – kellast hoolimata dikteerib muutumise valguse ja pimeduse vaheldumine. Doktor Pindmaa ütleb: «Kui inimene jätkab endist rütmi ega lähe muutusega kaasa, siis ei puhka ka öösel välja ja on päeval unine.»
Huvitav, miks mina seda ei taju? Pindmaa soovitab järgida üleriigilist korraldust ja teha järsk tunnine muudatus päevakavas – inimese seesmine kell reageerib kohe ja paneb ise õige aja paika. Ja see uus elurütm püsib sügiseni, päikesetõusu ajast sõltumata, ajukeskust, mida päevavalgus ja pimedus mõjutavad, päevakava muutmise järel enam ei mõjuta (?) Samas kurdab doktor hommikust unepuudust – tema magamistuba läheb valgeks – ja ta jälgib hommikuti naudinguga päikesetõusu.
Selleks, et tervisele vajalikud tunnid kätte saada, peab lõdvestus toimuma hästi varakult. Kuidas on võimalik saavutada suvisel ajal nii varajane uinumine? Pimeduse mõju on teatavasti nõrgem kui valguse mõju, eks seepärast tulene unehädad peamiselt hilisest uinumisest. Me ei tea, kas kasutavad uneseltsi liikmed teleri uinutavat toimet või on välja töötatud hoopis mingid muud võtted, mida üldsusele veel ei avaldata. Ka teleri soodne mõju väsinud organismile tuli ajakirjanikule sülle poolkogemata – ta lihtsalt küsitles prominente õhtuse ajaveetmise asjus. Üksikasjalikumat selgitust ootaksid lugejad siiski spetsialistidelt.
Allikas:
http://www.ohtuleht.ee/275224
