Unesegases seisundis pole endokriinsüsteem veel ärganud, see aga tähendab, et adrenaliini, hüdrokortisooni ja teiste keha toniseerivate ja kaitsesüsteemi aktiviseerivate hormoonide tase pole tõusnud.
Rõhk on miinimumis, pulss aeglustunud, kopsude ventilatsioon on puudulik — siseorganid töötavad ikka veel öörežiimil. Ainevahetus on aeglane, isu — nullis, maomahla ei eraldu, kehatemperatuur on madal. Just sellepärast on väljamagamata inimesel nii raske voodist tõusta. Ka soojalt riietunult külmetab ta väljas ning hangib kergesti viirusi, millele puhanud inimesed reageerivad palju harvemini. Keha magab käies ja ka immuunsüsteem ei tööta.
UNENÄGUDE SELETAJA
Eksperimendid katsealuste hiirtega on tõestanud, et une defitsiidi puhul toimub nakatumine kergemini ning haigused kulgevad raskemini. Kui mürki või bakteriaalset toksiini manustati hästi maganud loomadele, siis 80% nendest ei reageerinudki sellele, 8–10-le loomakesele aga, keda ei lastud magada, osutus katse surmavaks.
Maga
Ka une järsk katkestamine on tervisele kahjulik. Unne tungiv äratuskella tirin tekitab lõhkeva pommi efekti, mis hävitab taastavate protsesside loomuliku käigu. Parem oleks muidugi ärgata ilma väliste stiimuliteta, kui organism on lõpetanud sisemiste süsteemide häälestamise uuele päevale ning nõuab ise: „On aeg ärgata!”
Allikas:
http://naistekas.delfi.ee/tervis/tervis/article.php?id=18436365
