Eestlased on tööusku rahvas, kes mõistab töökust hinnata. Tööd armastatakse meie kirjanduses, filmides ning säetakse ikka noortele eeskujuks. "Aga ühte ma sulle ütlen, tööd ära karda," õpetab peremees kultusfilmis "Siin me oleme".
Üleminekuaastatel 1990ndate alguses olid eestlased ikka uhked oma lõppematutele tööpäevadele. Kes polnud aastate kaupa puhkust välja võtnud, kes magas kontoris ja jõudis koju vaid korra nädalas. Lääne külalised vaatasid ja imestasid, miks meie oma tööpäevi kaheksasse tundi mahutada ei oska, kohalikud tundsid aga rõõmu töörabajate mainest ning majanduskasvust.
Vara üles, vara hauda - nõnda rikkus majja toodi
Samas on ülevoolaval töörõõmul ka varjukülg. Kui suured töörabajad üksteise võidu infarkte said, noogutasid sõbrad matustel küll, et töösse surra on õilis ja ülendav - ent hakkasid ka koormust tasapisi vähendama. Praeguseks on eestlaste tööhimu jõudnud juba peaaegu mõistlikule tasemele, enamik inimesi käib igal aastal puhkamas ning ei kuluta kõiki nädalavahesid tegemata tööle. Sellegipoolest oleme Euroopas esirinnas meeste kehva tervise ja varajase surma poolest - seniste eluviiside mõju kestab veel kaua. Ka naised kalduvad uuringute andmeil üle töötama.
Üle pingutamise alus peitub selles, et ellu terve rea väärtusi - arenguvõimalused, sotsiaalsed suhted ja hüved - toov töö saab identiteedi osaks. Kui ennevanasti küsiti ikka, kustkandi mehi keegi on, hiljem aga suguvõsa ja perekonna järele, siis tänapäeval määratlevad inimesed end töö järgi. Seltskonnas tutvustades alustatakse ikka inimese ametist.
Seepärast ongi see nii suur löök, kui meie elus nii tähtsa koha hõivanud töö järsku ära võetakse. Kaovad mitte üksnes sissetulek ja muud hüved, vaid suur osa inimese minapildist. Kui ma varem olin direktor või keevitaja, kes ma nüüd siis olen? Kes on projektijuht ilma projektita?
Kes nägi viimati edukat kingseppa?
Hoogu annab juurde meedia, kes näitab edukate pähe ikka lennukat karjääri teinud kaaskodanikke. Külapoepidajaid või lihttöölisi näeme parimal juhul "pehmetes" pühapäevalisades ja naistelehtedes. Eeskujuks tuuakse ikka vaid seda kingseppa, kes tõuseb alguses teiste kingseppade ülemuseks, siis kingavabriku osakonnajuhatajaks ning lõpuks suure kingafirma omanikuks või vähemasti direktoriks. Ainus kingsepp Eesti avalikus ruumis, kes oma töö juurde jäi ning sellest rõõmu tundis, oli Johannes seriaalis "Õnne 13" - ning nüüd pole enam tedagi.
Samas põletab pidev töösurve närvid läbi. Ületöötanud inimesed ei suuda enam puhata. Nende mõte läheb alatasa tagasi töö juurde, kuni uni tuleb lõpuks üksnes unerohu abiga ning tagataskus leidub alati karbike antidepressantidega. Ülepingutamist soodustab ka moodne tehnika, mis seob meid tööga isegi pärast tööaja lõppu, nädalavahetustel ja puhkuse ajal. Rannas või metsaski on kiusatus piiluda tööpostkasti, ega lepingutest uudiseid või koostööpartnerilt vastust ole.
Ohtlik on seegi, et töösse uppudes jääb kõrvaliseks meie eraelu. Kui meil pole enam aega olla ema, isa, laps, õde, vend, sõber või sugulane, muutume inimestena robotlikeks. Kümme-viisteist aastat tagasi purunes Eestis tööhulluse tõttu palju perekondi ning mitmed toonased tipptegijad on seda hiljem kahetsenud. Ilma isikliku eluta kaotab inimene tasakaalu.
Ka alatöötamisel on omad ohud
Muidugi ei tohi laskuda ka teise äärmusse. On küllalt juhtumeid, kus inimesed ei pühendu oma tööle piisavalt ning tulemuseks on üldine rahulolematus. Eelkõige töötatakse alla oma võimete sii, kui töökoht ei paku enam pinget: kas pole töös väljakutseid või on seatud eesmärke võimatu saavutada. Mõlemal juhul lööb töötaja käega ning läheb suitsunurka ülemust kiruma.
Nii soovitabki Tiina Saar inimestel, kes tunnevad ennast vales ametis olevat, teha lugupidamisest enda vastu seda tööd siiski kuni viimase tööpäevani hästi. Hea töö tõstab alati enesetunnet - hindab seda siis keegi või ei, vähemalt tegija ise ju teab, et töö teda kiidab. Samuti hinnatakse hästi tehtud tööd kõrgelt ning see võib tuua uusi, paremaid pakkumisi.
Tasakaal teeb ka tööandja õnnelikuks
Isegi kui töösuhe ammendub, soovitatakse head töötajat meeleldi järgmisele tööandjale. Positiivne pingutus ametikohal viib kindlamini meelepärastele väljakutsetele kui luuserdamine, mis ennustab, et ka uus töökoht on sama nüri kui eelmine.
Mõistlik lahendus ongi hoida töö ja eraelu tasakaalus: töötada nii hästi kui võimalik, ennast siiski välja kurnamata. Kui töö ratsionaalselt korraldada, võib ennast pärast tööpäeva lõppu välja lülitada ning rahulikult puhata, see aga laseb omakorda järgmist tööpäeva värskelt ja energiliselt alustada. Niisugusest lahendusest võidavad ju kõik.
Allikas:
http://www.ej.ee/est/uudised/nouanded/1283-miks-on-paha-mote-kontoris-magada
