Ega hiljemgi asjad paremaks läinud. Kool hakkas idioodi järjekindlusega kell 8, mõni päev isegi veerand tundi varem. Ainus rõõm oli neljas klass, sest kuna kool oli ülerahvastatud, oli seal mitu vahetust ja neljandas klassis läksin kooli keskpäevaks. Oo, ilus aeg! Siiani on meeles, kuidas esimestes tundides ei pidanudki lõualuid paigast haigutama, vaid sai täiesti erksalt tundi jälgida.
No ja edasi? Ikka varahommikul unisest peast riidesse toppimine, vaevaga söögi kugistamine — sest hommikul ju ei taha, aga peab sööma — ja tegudele! Miks siis mitte? Aga sellepärast, et minu tegudeaeg saabub alles õhtul. Vähemalt õhtupoole. Aga millist funktsioneerimist meilt oodatakse, milline toimimine on üldiselt heaks kiidetud?
Hommikul tööle — sel ajal, mil mina oma loomulikus rütmis alles unenägusid näeks. Lõunapaus umbes minu loomuliku hommikusöögi ajal. Siis jälle töö, ja kuskil 4-5 ajal, kui mina jooks ühe kange tee või kohvi ja hakkaks jõudma seisundisse, milles saaks oma võimeid kasulikult rakendada, on tööpäev läbi.
UNENÄGUDE SELETAJA
Nüüd näeb hea tava ette, et lähed koju või kõrtsi, puhkad ja lõdvestud või vastupidi, rabad perele süüa teha, tassid järeltulijaid aedadest-koolidest-ringidest ära ja rahmeldad kodus.
Ei rahmeldamisel ega lösutamisel ole põhimõtteliselt vahet. Selles mõttes, et need ei loo midagi. Mitte midagi uut. Aga just õhtu on loominguline aeg. Just õhtul võib hakkama saada millegi uue, suure ja ilusaga. TEHA midagi, mitte TEHA MIDAGI ÄRA. Aga aega selleks pole ette nähtud.
Millalgi peab ju ka magama, ja kui oled pidanud poolest ööst üles tõusma, ei loo sa õhtul enam midagi, isegi kui võtad selleks aja. Uni tuleb peale! Ja lähedki magama ja ärkad vastumeelsusest lõdisedes kottpimeduses äratuskella plärina peale ja kõik hakkab otsast peale.
Las lõokesed, loomupäraselt varased tõusjad, ärkavad enne kukke ja koitu. Las nad elavad oma rütmis, aga ka öökullid tahavad elada oma rütmis. Miks on kogu elu korraldatud ainult ühe osa inimeste loomuliku rütmi järgi? Miks ei võiks “õhtune” inimene minna tööle hiljem ja ka lõpetada hiljem? Tema panus oleks suurem ja hommikuti hoiaks elektrit ka kokku. Lisaks elaks ta kauem, sest ei peaks oma organismi pidevalt vägistama.
Öökullid, ühinegem ja nõudkem võimalust ka pärast kella viit ametiasutustes asju ajada! Kindlasti töötab ka seal öökulle. Nõudkem võimalust oma tööaega õhtupoolsemaks nihutada! Ärgem söögem kolleegidega lõunat, kui meil on alles hommikukohvi aeg!
Ma kahtlustan, et see on kellelegi kasulik. Pigistada meid sellesse rattasse, sundida ärkama kellaajal, mis suurele osale on ilmselgelt sügav öö. Õhtul on tõeliste tegude ja sügavate mõtete aeg. Tõelised teod ja sügavad mõtted on aga ohtlikud — mõtlev inimene on ühiskonnale alati ohtlikum kui kuulekas ajupestud isend. Nende arvu ei tohi lasta liiga suureks kasvada.
Turvalisem on, kui inimesed on pidevas zombistunud olekus, oma loomulikust rütmist väljas. Selliseid on parem juhtida ja hirmutada, sellised ei kujutagi ette, et neil on algatus- ja loomevõime ja nii kujutavad nad endast ideaalseid töömesilasi ja mutrikesi.
Et masinavärk käigus püsiks. Et vabrikud huugaksid ja alasid kolksuksid. Et töö saaks tehtud.
Aga kes mõtleb välja kavalamaid masinaid, et töö saaks tehtud kiiremini ja väiksema vaevaga? Kes tuleb välja uute ideedega? Ma arvan, et öökull! Äkki juba homme õhtul.
Allikas:
http://naistekas.delfi.ee/persoon/elu_lugu/ookullid-uhinegem.d?id=17982021
