Need võivad iseenesest olla mitmesugused.
Esiteks võib unenäo lähtepunktiks olla mingi magaja meeltele mõjuv ärritus ja unenägu oma sisult osutuda kõigepealt antud ärrituse täienduseks, selle fantastiliseks ja hallutsinatoorseks tõlgendamiseks. Selline side unenäo ja teatava ärrituse vahel paistab sagedasti silma juba iseenesest.
Näiteks meil hakkab külm, kui on maha libisenud tekk ja me näeme unes, et kõnnime puudulikus rõivastuses tänaval või näiteks haigele pannakse jalgade alla pudelid kuuma veega ja ta näeb, et käib tuldpurskava vulkaani kraatril ja maapind tema jalge all on tuline.
UNENÄGUDE SELETAJA 12 unenäosümbolit, mida sa ei tohiks ignoreerida
Teatavate meile mõjuvate ärritustega tuleb tihti seletada ka unenägusid ujumisest või lendamisest. Arvatavasti näeme und lendamisest siis, kui meie kehaline olek on iseäranis hea, hingamine sünnib kergelt ning me ei tunne aluse surumist, millel me magame, jne.
Rahva seas on tuntud ka selline nähtus nagu "luupainaja". Unenägu suurest loomast jne., kes on magaja rinnal, on harilikult tingitud takistustest hingamisprotsessis.
Und luupainajast näevad harilikult ainult need, kes temasse usuvad. Teiste juures võtab unenägu samades tingimustes mingi teise sisu.
Võttes mõned juhud, kus unenäo põhjuseks on olnud mingi magajale mõjuv ärritus, siis paistab, nagu võiks selle täiendamine teatavate piltidega ja stseenidega, selle tõlgendamine mõnikord sündida peaaegu silmapilkselt, kuigi magajale pärast näib, nagu oleks ta üle elanud terve pika unenäo.
Eriti kuulsaks selle poolest on saanud tuntud prantsuse unenägude uurija Maury.
Maury nägi unes (umbes 1840 a.), kuidas ta üle mõisteti kohut ja ta hukkamisele määrati.
Ta nägi üksikasjalikult kuidas teda tapalavale viidi, timukas ta laua külge sidus ja tapakirve langetas. Ta tundis isegi kuidas tema pea lahutati ta kehast.
Pärast suures hirmus ärkamist tundis ta oma kaelal voodi-eesriide keppi, mis oli kukkunud tema kuklale nagu giljotiini kirves.
See kestis silmapilgu ja siiski oli ta selle välise mõju võtnud lähtepunktiks oma unenäole, milles oli järgnenud üksteisele nii suur hulk sündmusi.
Siin paistab nagu oleks kogu sündmusrikas ja näiliselt pikk unenägu tegelikult kestnud ainult mõne silmapilgu – kepi kukkumisest kuni magaja ärkamiseni.
Nüüd aga natuke teistsugune näide.
Prantsuse uurijal Claviére’il oli äratuskell, mis helises kaks korda.
Esimene kord tegi kell ainult kaks või kolm üksikut lööki ja 22 sekundi pärast oli harilik pidev helin. Ükskord nägi Claviére und, kus ta oli ühes rändteatris.
Üks näitlejaist, kelle ta ära tundis istus laua taga, kesk näitelava ja kõneles kostüümide arvust ja rikkusest, mis näitlejate trupil on, millesse ta kuulub.
Äkki oli kuulda lühike helin.
Selle peale ütles ta "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib ühe kostüümi pärast, mille me oleme temalt tellinud".
Ta tõusis ja läks näitelava tagaossa.
Sel ajal Claviére’i isa oli astunud toolile ja ütles valju häälega: "On parem olla siin ja kuulata neist asjadest, kui olla mujal ja kuulda jutlust patust".
Siis Claviére ütles isale: "Jah, nagu see sagedasti juhtub rändtruppides".
Kohe peale seda ärkas ta äratuskella helina peale.
Siit võib järeldada, et näitleja sõnad "Ahaa, see on äri, mis telefoneerib" järgnesid esimesele kella helinale ja seega oli kogu unenäo kestus neist sõnadest kuni Claviére’i ärkamiseni umbes 22 sekundit. Samade sündmuste kordamine ärkvelolekus nõuab keskmiselt 17 kuni 18 sekundit.
Toodud unenäos ei ole seega kujutluste voolamine sugugi kiirem neile vastavate reaalsete sündmuste käigust.
Esimesel juhul näeme seda, et inimene elas unes läbi väga pika sündmuste ahela, mis reaalses ajas kestis võib-olla ainult sekundi, teisel juhul on aga sündmuste kulg unes võrreldav ajaliselt sündmuste kuluga reaalses ajas.
Kõik on suhteline.
