Unenägude teaduslikku uurimist kutsutakse oneiroloogiaks.
Arvatakse, et kõige intensiivsemad unenäod esinevad kiirete silmaliigutuste (inglise keeles rapid eye movement) une staadiumis ehk REM-une ajal.
Unenägude esinemise kohta on teada antud ka teistest unestaadiumidest ärgates, kuigi harvem.
Mitte-REM unenäod on tavaliselt hägusemad, rahulikumad või halvemini meelde jäävad.
Siiski esineb väga intensiivseid unenägusid ka teistes unestaadiumides, samas pole ka mitte kõik REM-une aegsed äratused andnud kinnitust äsjasest unenäo nägemisest.
Inimene näeb öö jooksul vähemalt 5 korda und, millest ta suudab mäletada 3–5 unenägu.
Unenäod võivad kesta paarist sekundist kuni paarikümne minutini.
Mida pikemalt inimene järjest magab, seda kauem kestavad ka tema unenäod.
Tüüpilise 8-tunnise une vältel esineb umbes 2 tundi REM-und, mille jooksul kogeb inimene tõenäoliselt kõige intensiivsemaid unenägusid.
Unenägudes möödub aeg sama kiirusega, mis ärkvelolekus.
Unenägude sisu võib olla väga erinev, varieerudes neutraalsetest igapäevaolukordadest kuni hirmutavate sürreaalsete veidrusteni.
Unenäosündmused on tavaliselt väljaspool magaja teadvustatud kontrolli, välja arvatud kirgaste unenägude korral, kui magajal on unenäos selge eneseteadvus.
Unenäod võivad inspireerida inimese loovust.
Unenägude tähenduse kohta on läbi ajaloo pakutud erinevaid tõlgendusi.
Vanimad üleskirjutatud unenäod pärinevad 5000 aasta vanustelt Mesopotaamia savitahvlitelt.
Antiik-Kreekas ja Antiik-Roomas peeti unenägusid sõnumiteks jumalatelt või surnutelt ning neid tõlgendati kui ettekuulutusi.
Psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud pidas unenägusid inimeste salajaste soovide ja ärevuste peegelduseks. Freudi järgi liigitusid unenäod manifestseteks ja latentseteks.
Unenäo manifestne sisu oli seotud eelnenud päevasündmustega ja une ajal kogetavaga, latentne sisu aga väljendas magaja alateadlikke soove ja vajadusi.
