Unenägu kus on sinu funktsioon ?

Läbi ajaloo on otsitud unenägude funktsioone. Unenäod on inspireerinud kirjanikke, filosoofe ja kunstnikke. 

Teadlased on uurinud, kas me näeme unenägusid mingi põhjusega, kas nendest on kuidagi meile kasu.
On arvatud, et unenäod sümboliseerivad allasurutud tunge. 

Sõna “sümboliseerivad” tähendab muuhulgas seda, et väidetavalt on unenägudel varjatud tähendus, mitte otsene tähendus. 

Ja väidetakse, et unenägude tõlgendamiseks tuleb tunda seda sümboolikat. 

Mõistes une salajasi sümboleid, on võimalik mõista une sisu. 

On palju raamatuid, mis on kirjutatud unenägude tõlgendamisest, unenägude sümboolika lahtimuukimisest. Inimesed on juba aastatuhandeid üritanud arvata, mis on unenägude tähendus. 

Kuid rohkem kui poole sajandi pikkune uurimistöö unenägude sisude põhjal pole andnud põhjust arvata, et unel on varjatud sümboolika.
Meie ajud on erinevad, erinevad kogemused on nad erinevaks teinud. 

Seega minu unenägu võib tähendada midagi mulle, kes ma tunnen enda kogemusi, kuid on raske uskuda, et keegi, kes ei tea mu kohta mitte midagi, oskaks arvata, mis on selle unenäo taga. 

Näiteks kui ma kirjeldan kellelegi oma unenägu, kus ma otsin omavahel riimuvaid sõnu ja olen enda peale pahane, kui read pähe ei tule, siis võiks sellest luuleridade otsimisest ja mitteleidmisest välja lugeda allasurutud tunge. 

Kui mitte teada unenäo nägijat, võiks sellele unenäole ja luuleridade otsingule anda igasugu kummalisi sümboolseid tähendusi. 

Miks peaks üks terve normaalne inimene muretsema riimide pärast? 

Ma ei kahtle, et sellele unenäole on võimalik leida väga väga põnevaid sümboolseid tähendusi, aga ma kahtlen, kas mõni neist midagi asjalikku ütleks.
Ehk olen ma selle kõik nüüd liiga põnevaks teinud, niisiis ma ütlen, mis minu arvates on selle unenäo taga. 

Seal pole midagi väga põnevat. 

Ma tõepoolest, ka ärkvelolekus, kirjutan riime. 

Ma olen seda teinud viimased viisteist aastat, kuid viimastel aastatel üha vähem. 

Ja vahel, kui ma nüüd otsustan kirjutada, ongi mul väga raske. 

Ma tunnengi, et mul ei tule häid ridu pähe. Istun ja üritan pastakast riime välja elada. 

Niisiis, ei mingit sümboolikat, ei mingit peidetud tähendust. 

See unenägu kajastab seda, mida ma kogen ärkvelolekus. 

Nagu mainitud, siis rohkem kui poole sajandi pikkune uurimistöö ei toeta teesi, et unel on mingi salajane sümboolika, mida oleks võimalik lahti muukida unenäoseletajate abil.
Tänasel päeval on teadlased on üsna ühel meelel, et unenägudel ei ole varjatud tähendust. Uurimistöö näitab, et unenäod on seotud unenägija argipäeva tegemistega, mõtete ja probleemidega ja seda ilma mingi maskeraadita. 

See ei tähenda, et unenäod oleksid tähtsusetud või tähenduseta, kuid see tähtsus ja tähendus avaldub ainult unenäo nägijale. 

Sellegi poolest on unenäod väga huvitavad: miks nad on just sellised nagu nad on?
Teisse äärmusesse kuulub teooria, mis väidab, et unenäod tekivad juhusliku ajuaktivatsiooni tagajärjel. 

Selle idee kohaselt liigub ajutüvest ajukooreni aktiivsuslaine, mis juhuslikult käivitab mingisugused aktiivsusmustrid, mis siis ajukoore poolt sünteesitakse unenäoks. 

See teooria ütleb muidugi, et tegelikult unenägudel polegi mingit funktsiooni.
Aga ka see teooria on väheusutav: Juhusliku aktivatsiooni teooria väidab, et unenäod on seetõttu kummalised, et nad kajastavad juhuslikke aktivatsioonimustreid, kuid päris kummalised unenäod moodustavad ainult paar protsenti meie kõikidest unenägudest. Tavaliselt on unenägudel selge struktuur ja tihtipeale kajastavad nad üllatavalt hästi inimese elu ja mõtteid. 

Muidugi jäävad meile rohkem meelde väga kummalised unenäod, kuid uurimistöö näitab, et unenäod ei ole juhuslikud, vaid peegeldavad hästi unenäonägija argipäeva, mõtteid ja muresid.
On vähetõenäoline, et see on täiesti juhuslik aktivatsioon, mis suudab tekitada nii mittejuhuslikud unenäod. 

Nagu näeme, võimaldab see, millised unenäod on, meil uurida seda, millised peaksid olema vastavad ajumehhanismid, mis neid unenägusid tekitavad: nad ei saa olla juhuslikud aktiivsusmustrid, vaid neil peab olema struktuur ajas ja ruumis just nagu unenägudel.
Ideid unenägude funktsioonide kohta on liikvel mitmeid. 

On näiteks inimesi, kes usuvad, et unenäod aitavad ette aimata tulevikku. 

Selle idee saab mitmel põhjusel kõrvale heita. 

Peamine põhjus on selles, et katseliselt pole õnnestunud näidata, et keegi tõepoolest unes midagi ette näha suudaks, ehkki see katse iseenesest pole keeruline – tuleb koguda raporteid selle kohta, mida katseisikud unes näevad, ja vaadata, kuidas see järgmistel päevadel toimuvaga haakub. 

See, et mõni meist vahel ärkvelolekus midagi kogeb, mida ta justkui unes näinud oleks, ei ole midagi üleloomulikku, vaid on selgitatav sellega, kuidas meie mälu ja mõtlemine töötavad – meile jäävad pisut moonutatud kujul meelde need üllatavad kokkusattumused, kuid me ei võta arvesse, et me näeme aastas tuhandeid unenägusid. Kui miljardid inimesed näevad tuhandeid unenägusid aastas, siis on ju oodata, et vahel satuvad unenäo sisu ja päriselu kokku. 

Lisaks ütleb terve mõistus, et kui unenäod aitaksid meil tulevikku ette näha, siis me ei unustaks enamikku oma unenägudest.
Sarnaselt on välja pakutud, et unenäod on päevastele probleemidele lahenduse leidmiseks. Sel juhul võiks ju arvata, et need inimesed, kes rohkem unenägusid mäletavad, saavad oma eluga paremini hakkama. 

Kuid see pole nii – uurimistöö näitab, et need, kes mäletavad rohkem unenägusid või mäletavad neid paremini, ei ole elus edukamad, targemad või muretumad. 

Seega on vähetõenäoline, et unenägude funktsioon on igapäevaste probleemide lahendamine. 

See sama põhjus on järjekordseks komistuskiviks ka ideele, et unenäod aitavad tulevikku ette näha – kui see oleks nii, peaks samuti paremini unenägusid mäletavad inimesed elus edukamad ja õnnelikumad olema, kuid unenägude mäletamise ja elus edasijõudmise vahel pole seost.
Äkki unenägudel ei olegi funktsiooni? 

Ehk on inimmõistus meile siin taas lõksu seadnud – meile näib, et unenägudel peab olema funktsioon, aga tegelikult polegi. 

Üks peamisi tõendusmaterjale selle kohta, et unenägudel kui teadvuselamustel ei ole funktsiooni, on fakt, et me unustame enamuse oma unenägudest – kui nad oleksid tähtsa funktsiooniga, siis me ju ei kaotaks neid igavikku. 

Lisaks tuleb arvesse võtta, et on inimesi, kes ei näegi unenägusid, kuid nad saavad oma eluga väga hästi hakkama. 

Aga see, et unenägudel ehk ei olegi otsest funktsiooni, ei tähenda, et nad ei oleks põnevad või et neid ei tuleks uurida.
Mind ennast on unenäod alati huvitanud, kuna unenäod avavad akna teadvuse uurimiseks. Unes olev aju on eraldatud keskkonnast, jookseb niiöelda vabakäigul. 

Seega need elamused, mis une ajal teadvuses lendlevad, ei ole piiratud keskkonna poolt. Unenäomaailmale seab reeglid meie enda aju, unenäomaailma materjaliks on see, mis on meie ajus. 

Meie aju, tema ühenduste rägastiku täpne muster, loob unenäomaailmale mänguplatsi ja mänguasjad. 

Seega see, millised unenäod on, ütleb nii mõndagi selle kohta, millised ajuprotsessid on teadvuse aluseks. 

Ja muidugi ütlevad unenäod nii mõndagi selle aju kohta, millel nad jooksevad. 

Unenägudel lihtsalt pole varjatud tähendust.

Allikas: https://teadvus.wordpress.com/2013/11/30/otsides-unenagude-funktsiooni/